Pidasin Kreekat tavaliseks puhkuse sihtkohaks. Oi, kuidas ma eksisin...

Olen juba aastaid mõelnud: ahh, Kreeka. See on ju sihtkoht, kuhu minnakse tuusikuga mere äärde peesitama. Tavaliselt kogu perega – rannad on karjuvaid lapsi ja vindiseid vanemaid täis, seal pole mul midagi teha. Oi, kuidas ma eksisin...

Tegelikult soovisin ma möödunud suvel juulikuus väisata Portugali. Paraku oli see aga koroonaviiruse tõttu võimatu, sest sellesse riiki sisenemise reeglid olid toona äärmiselt karmid. Seega hakkasin otsima alternatiive, mida väga palju polnudki. Kreeka jäi kohe silma, sest oli kevadel kaotanud peaaegu kõik piirangud. Avalikes siseruumides tuli küll kanda maski. Riiki sisenedes ei pidanud esitama negatiivset koroonatesti ega jääma karantiini. Ehk koroona­tingimustes tundus Kreeka olevat ideaalne sihtpaik.

Kuna tegemist oli ka minu esimese välisreisiga pärast pandeemia puhkemist, sain seda planeerides juurde palju kogemusi. Ehe näide, kuidas koroonaajastul tuleb reisides paindlikuks jääda, oligi minu tagasi­tulek. Vahepeal oli Austria jõudnud n-ö punaste riikide kategooriasse, mis tähendas, et sealt läbi sõites oleksin pidanud Eestis jääma kaheks nädalaks enese­isolatsiooni. Seda ei soovinud ma aga keset ilusat Eestimaa suve teha, mistõttu vahetasin vaid paar päeva enne tagasisõitu piletid ära nii, et istusin ümber hoopis Milanos. 

Vaatamata tuttavate hoiatustele, et juulikuus on Ateenas põrgulikult palav – päevad algasid umbes 28 kraadiga ja kerisid kuni 35ni välja –, valisin ma ikkagi just selle suurlinna oma esimeseks peatuspaigaks. Ja õigesti tegin!