KUULA | Evelyn Sepp: teeksime endale tohutult head, kui me ei võtaks endale õnnestuja ootusi

Evelyn Sepp on olnud avalikkuse ees oma tööalaste valikute ning erakondliku kuuluvusega. Saate salvestuse alguses tõdeb ta, et tema eelnevast eluperioodist on kõrvalseisjatele nähtav olnud vaid see osa, mida on olnud põhjust välja näidata.

Täna kirjutab ta oma lugu hoopis teise käekirjaga. Teel tasakaalu ning rahuloluni on Evelynil tulnud korduvalt seista reguleerimata ristmikel.

“Minu kirg on aiakujundus, minust saab vinge aednik ja aiakujundaja. Tunnen tohutut vaimustust ning naudin õpinguid Hiiumaa ametikoolis,“ lausub ta. „Hiiumaa on minu jaoks metafüüsiline imeline koht, kus paistab iga kord päike ja rõõm on südames. Minu kursusekaaslasteks on vapustavad naised, kõik see vaimsus ja rõõmsameelne ühine pealehakkamine... Ma ei oleks kunagi arvanud, et hakkan lilli kasvatama, aga elu tegi sellised pöörded.“

Evelynist kiirgab õnnelikkust: “Kahtlemata tunnen täna ennast küpse ja eneseteadlikuna. Ma ei pea enam midagi tõestama, olen nagu ma olen. Ma toimin sisetunde järgi ega lase kõrvaseisjatel endale enam liiga teha. On oluline juhtida enda ootusi, sest asjad ei lähe alati nii, nagu me loodame ning raskel ajal ei tohiks panna endale peale lisapinget, sest muutuste protsess on palju väljakutseterohkem. Tuleb võtta oma aeg, lasta asjadel minna võib-olla isegi aasta või kaks. Siis tuleb teha otsus, et nüüd on nii ja lõpetada pidev stressamine, liikuda edasi tund-tunnilt ja päev-päevalt. Oluline on mõelda, kuhu see protsess meid välja viib. Teeksime endale palju head, kui võtaksime oma õnnestumise ootused jõukohaseks.“

Pool aastat tagasi kohtasin Evelyni ühel Jaapani trummide kontserdil koos tema emaga: “Mul on väga vitaalne ema. Matkame tihti looduses erinevates Eestimaa paikades. Väga sügavad mälestused on neist ühistest matkadest, kui rabas seiklemine oli veel privaatne ning ei pidanud eelnevalt järjekorranumbrit võtma.“ (Naerab.)

Evelyn tunnistab, et on oma elulistes valikutes ülimalt privaatne. Ta vajab palju aega iseendaga. “Iseendaga olles otsin pigem helidest kõla ja tuge, aga mul ei ole esitamiseks ühtki nimekirja oma muusikaeelistustest. Olen avatud kõigele kuulatavale ja hindan seinast-seina muusikat. On suur õnn, kui teele satub uus muusika, mis mind rikastab.“

Evelyn armastab jalutada Koplis veel avastamata radadel, kus urbanistlik keskkond ei ole võimust võtnud looduse üle ja säilinud on ehedust. “Meri on minu jaoks oluline, mul on vaja suurt loksu ja suurt silmaringi. Suure ookeani loksumine saadab mind nii unes kui ilmsi. Tunnen enda sees laineloksu ja olen endale teadvustanud, kuidas sõita laine harjal ja laine põhjas. Minu tundes on laine võimas ja vaikne täis tänulikkust ja uudishimu.“

Kuula podcastist Evelyni noorusaja mõisapreilide ettevalmistusest ehk milliste spordialadega on ta tegelenud. Millisesse maailma suurlinna on Evelyn jätnud oma hinge ning milliste roheliste mägede vahel tunneb ta end koduselt!