“Väike moodsa arhitektuuri sõnastik” (1974–1986), Jüri Okas

“Väike moodsa arhitektuuri sõnastik"

(1974–1986)

Jüri Okas

Arhitekti haridusega Jüri Okas astus kunstimaastikule 1970ndate alguses performance’ite ja kontseptuaalsete töödega, kasutades nende teostamiseks nii graafikat, filmi kui ka fotot. “Väike moodsa arhitektuuri sõnastik” on mastaapne fotoseeria (84 pilti), mida kunstnik täiendas rohkem kui kümne aasta jooksul. Kunstnik kujutab anonüümseid, justkui mahajäetud maastikke, millel figureerib mõni kurioosne ehitis. See võib olla ajahambast puretud, kokku lapitud või kiirelt püsti aetud, igatahes eirab ehitis süüdimatu üleolekuga esteetikat, ehituskunsti reegleid ja loogikat. Fotod on seevastu täpselt kadreeritud, suurepärase kompositsiooni ja tonaalsusega, mistõttu omandavad neile talletatud trööstitud objektid ja maastikud äraspidise ülevuse.


“Autoportree Veenusena” (1982), Leonhard Lapin

“Autoportree Veenusena”

(1982)

Leonhard Lapin

Arhitekti ja avangardisti Leonhard Lapini ikooniliseks teoseks saanud mustvalgel fotol poseerib alasti kunstnik ise. Foto sündis ühe Lapini ja Okase läbiviidud performance’i käigus: jäädvustatud on hetk aktsioonist, mis tegevus­kunstina võis tegijate ja vaatajate mällu küll jääda, kuid mida sel perioodil üldjuhul ei dokumenteeritud. Lapini poos ja pealkiri viitavad klassikalises kunstis levinud armastusjumalanna kujutamise kaanonile. Seinal paistab must ruut, mis heiastub avangardi suurkuju Malevitši suprematismi manifestteosena. Vihjed kunstiajaloole on eneseiroonilises võtmes väljakutsuvaks naljaks keeratud: imekaunist Veenust kehastab habetunud 35aastane kunstnik, lebades diivanile heidetud määrdunud poroloonitükkidel.

“Maastik noaga” (1982), Ando Keskküla

“Maastik noaga”


(1982)

Ando Keskküla

Koos Lapiniga moodustasid disainitudengid Andres Tolts ja Ando Keskküla avangardrühmituse SOUP 69 tuumiku, kes tõid lääneliku popi­esteetika nõukogude oludesse, nimetades seda liitpopiks. 1980ndatel tegeles Keskküla kontseptuaalse alatooniga hüperrealismiga. “Maastik noaga” kujutab seinal olevat õlimaali, mille alusraamist sissepoole jääv lõuendiosa on välja lõigatud ja raami alla riputatud. Nuga, millega ilmselt on lõuend raamist eemaldatud ja parempoolsest nurgast tükk välja rebitud, on löödud otsapidi alusraami serva. Kunstnik mängib vaataja tajuga: tekitab illusoorse reaalsuse, mis paistab tõelisusena, aga seda ometigi pole. Hüperrealism oli nõukogude oludes, kus endiselt ülistati sotsialistlikku realismi, võimalus realistlikult maalida – kuid hoopis teistel alustel, kui valitsev ideoloogia seda silmas pidas.

“Öö” (1987), Andres Tolts

“Öö”


(1987)

Andres Tolts

Andres Toltsi varased popikatsetused kasvasid üle talle ainuomaseks stiiliks. Kunstnik sokutab näiliselt igavad argised asjad ebatavalistesse kooslustesse ja kummastavatesse situatsioonidesse. “Öö” on esma­pilgul väga realistlik maal, kuid lähemal vaatlusel selgub, et see on täiesti ebarealistlik nii sisult kui vormilt. Taust on maalitud tasapinnaliselt: peente punaste horisontaaltriipudega valge pinna kõrval on vaevu­märgatavate valgete täppidega must, mis markeerib tähistaevast. Neid eraldab punavalgetriibuline joon. Ülal paremal lendaks justkui ööst tuppa hõbedane antennidega kera – sputniku kujutis. Esiplaanil on lauaplaadile asetatud tilluke talumaja ja hiiglaslik lamp. Toltsi loodud moodsas vaikelus on objektide suurused ja proportsioonid pea peale pööratud, värvid on erksad, lausa tehnitsistlikud.

“Suvi 1955” (1993), Peeter Linnap

“Suvi 1955”


(1993)

Peeter Linnap

1990ndad tõid vabaduse ning julguse šokeerida ja provotseerida. Traditsiooniliste tehnikate kõrval katsetati uusi: foto, video, installatsioon. Fotoseeriaga “Suvi 1955” tõi Peeter Linnap Eesti kunsti uutmoodi praktika: ta ilmutas ära äiale kuulunud fotonegatiivid 1955. aastast ning eksponeeris neid pilte kunstina. Lisaks mainitud kontseptuaalsele žestile, mille läbi muutus ta ise autoriks, on oluline ka, mis nendel 12 fotol näha on. Nõukogude armee mundris noormehed seisavad päikselisel heinamaal ja sihivad püstoliga kaugusesse või otse kaadrisse. Huvitavaks teeb selle veiderdava sõja­mängu asjaolu, et traagilisest teisest maailmasõjast oli möödas vaid kümme aastat. Fotod vesternlike filmikangelastena poseerivatest noormeestest on vastuolus üldise arusaamaga ajastust, mil need ülesvõtted tehti.

“Avignoni naised” (1993), DeStudio

“Avignoni naised”


(1993)

DeStudio

Rühmituse moodustasid Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila. Fotokollaaži keskossa on paigutatud raamitud hologrammkujutis kohkunud blondist naisest (modell Maria Avdjuško). Teose pealkiri viitab Picasso kuulsale maalile, mis kujutab viit geometriseeritud kehaga naisakti (Avignoni tänav Barcelonas oli tuntud lõbumajade poolest). Kubismiga pole taiesel muud pistmist kui see, et kubistid võtsid kasutusele kollaažtehnika. DeStudio töös on kokku kuhjatud fragmente naiste nägudest ja kehaosadest, kumminukkudest ja kunstrindadest. Kooslus on erootiline ja samas banaalne, segadusse ajav ja häiriv. Üldilme on kommertslik, teadlikult reklaamfoto stiilis. Nõukogude süsteemi lagunedes läks turg vabaks, kõik muutus müüdavaks, nii sukad-kingad kui ka ilu ja seks. “Avignoni naised” tabab hästi 1990. aastate vaibi. Samas oli hologrammfoto tollal tehniliselt paras väljakutse ning visuaalselt midagi uut ja põnevat.

“Pentatonic Color System II. Programm 01 ja 03” (1994–1999), Raoul Kurvitz

”Pentatonic Color System II. Programm 01 ja 03


(1994–1999)

Raoul Kurvitz

Arhitekti haridusega Raoul Kurvitz on üks neist, kes hakkasid kunstiskeenet raputama kreedoga, et kunstil pole piire. Ta maalis ja tegi performance’eid, ühendades need moodsaks installatsiooniks. “Pentatonic Color System II” koosneb 20 arvutimonitoril liikuvast videost ja helist. Monitorid on paigutatud ringikujuliselt pimedasse ruumi. Installatsioon põhineb värvusringist valitud viiel toonil ja nende täiendtoonidel, mis arvutiprogrammi alusel heli rütmis kujundeid moodustavad, pulseerivad ja organiseeruvad eri monitoride koostöös abstraktseks animatsiooniks. Tulemuseks oli ennenägematu meediainstallatsioon 1990. aastate Eesti kunstis, mis siiani ei tundu tehniliselt ajale jalgu jäänud olevat.

“Apokriivad” (1997), Raul Meel

“Apokriivad”


(1997)

Raul Meel

Raul Meel kuulub nõukogude aja radikaalsete kunstiuuendajate hulka. Autodidaktina kunsti alal viljeles ta luulet, graafikat, maalikunsti ja skulptuuri, tegi installatsioone ja performance’eid. Taasiseseisvunud Eestis lõi ta kontseptuaalse teose “Apokriivad”, mis koosneb riigilippudest (kokku 160), millele on vastavas keeles vaba käega peale kirjutatud tekst. Katkend ühelt sinimustvalgelt: “Ma võin kõigest rääkida. Peaaegu. Iga konn ei köhi. Ma võin jumalast rääkida, kellel kuradil on selle kohta kobisemist...” Selle tööga puudutas Meel tahtlikult teemasid ja sümboleid (maa, rahvus, identiteet, usk) viisil, mis “uues Eestis” riivas inimeste sündsus- ja pühadus­tunnet. Nii provotseeris ta tähelepanu pöörama mõtte- ja sõnavabaduse võimalustele, “õigete” ja “valede” tõekspidamiste üle otsustamisele.

“Sugarfree” (1996), Marco Laimre

“Sugarfree”


(1996)

Marco Laimre

Marco Laimre jäi 1990ndatel silma pentsikute installatsioonidega. “Sugarfree” on sündinud kunstniku isiklikust kogemusest psühhiaatriahaiglas. Kesksel kohal on poolringis edasi-tagasi kolistav “hullumeelne” kapp, milles on luku taga tükksuhkruga täidetud metallist linnupuur. Suhkur on niisiis kättesaamatu luksus, millele viitab pealkiri, aga teine seos on see, et nõukogude vaimuhaiglates raviti mitmeid haigusi insuliiniga. Kapist kostab heli: esimeses versioonis luges autor ette põhiseaduse paragrahve, teises kõlab katkend Gibson Brothersi “Paranoiast”. Möllava kapi fooni moodustab 18 fragmendist koosnev mustvalge foto haiglahoonest. Sellest mõlemale poole on kinnitatud väiksemad portreefotod Laimrest “before”/”after”, enne ja pärast haiglas viibimist. Loodud keskkond on tõesti paranoiamaiguline.

“Io” (1997), Mark Raidpere

“Io”


(1997)

Mark Raidpere

1990ndatel said kunstnike loomingu materjaliks üha enam intiimsed läbielamised ja ka autori enda keha. Muu hulgas tekkis geikunst ja feministlik kunst. Mark Raidpere 16 mustvalgest fotost koosnev seeria “Io” oli midagi enneolematut: keerulises emotsionaalses seisundis kunstnik on kasutanud oma keha, et tegelda ängi ja ummikutundega. Ühelt poolt on nendes autoportreedes homoerootiliselt edvistades eksponeeritud keha, teisalt on seda keha muserdatud ja piinatud. Poosides avaldub teeseldud eufooria või kurbus ja valu. Raidpere käsi katavad justkui suitsukoniga põletatud haavad. Pealkiri võib osutada mütoloogiast tuntud neiule, kellest sai Zeusi armuke ja kes moondati selle varjamiseks lumivalgeks mullikaks. Io pidi palju kannatama, enne kui rahu ja õnne leidis.

“F-Files” (1998), F.F.F.F.

“F-Files”


(1998)

F.F.F.F.

Rühmituse moodustas valdavalt ehtekunsti õppinud feminiinne seltskond: Kristi Paap, Kaire Rannik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsaar ja Maria Valdma. Teos koosneb kümnest lavastatud fotost, kus nad viiekesi eri stereotüüpseid rolle etendavad: ontlikke pruute valges, rahvatantsijaid, siivutuid lõbutüdrukuid, šikke ärinaisi lennujaamas, korralikke pereemasid, lapsed süles. Neis rollimängudes viitavad kunstnikud tavakohaselt “naiselikuks” peetavatele klantskuvanditele. Kuid mitte ainult! Nad mängivad ka boheemlaslikke naisi hommikumantlis kohvi nautimas või nahkriietes auto taustal poseerivaid vampe. Seeria viimane foto kujutab ootamatult prügikastis tuhnivaid kodutuid, vastandudes ülejäänud tööde ilusate naiste etendusele. “F-Files” on irooniline ega pretendeeri liigsele tõsiseltvõetavusele. Samas tõstatas see feministlikust vaatepunktist tähtsa ja 1990ndatel kuuma teema naiste minapildist.

“Laula minuga” (2000), Mare Tralla

“Laula minuga”


(2000)

Mare Tralla

EKAs maali ja Westminsteri ülikoolis hüpermeediat õppinud Tralla kasutab kunstis performance’it, videot, installatsioone ja digitehnoloogiaid. “Laula minuga” on märgiline teos: see on Eesti esimene interaktiivne installatsioon ja teiseks tegeldakse seal nii naise kui ka eestlase identiteediga. 1990ndate keskpaigast alates on Tralla kehtestanud end feministliku aktivistina. Ta lõi endast meediapersooni – ilge naisterahva, kes kaldub kõrvale normidest. Vaadeldavas teoses seisab punastes sukkpükstes kummimütsiga Mare laulukaare ees ning esitab 18 versiooni rahvalikust laulust “Kungla rahvas”, üks hullem kui teine. Kui vaataja teeb mikrofoni häält, käivitab arvuti neist ühe. Mõnes versioonis moodustavad laulvad Mared ansambleid, mis hõljuvad laulukaare all ringi. Kui ilge naisterahvana lõhub Tralla soolisi stereotüüpe, siis “Kungla rahva” kassikontserdiga pöörab ta groteski ühislaulmise ja rahvuslike meloodiate paatose.

“Isa ja poeg” (1998), Jaan Toomik

“Isa ja poeg”


(1998)

Jaan Toomik

1980ndate lõpus maalijana, 1990ndatel video- ja installatsioonikunstnikuna endale rahvusvaheliselt nime teinud Toomiku teoses “Isa ja poeg” näeme, kuidas väiksest mustast täpist kasvab välja kaadrisse uisutav alasti kunstnik, kes hakkab lumisel jääväljal ringiratast sõitma. Kohati ta liug vääratab, kuid ta on järjekindel ja keskendunud. Video lõpus eemaldub uisutaja lumise horisondi suunas, kuni kaob kaugusse, kus valge maa ja taevas kokku sulavad. Taustaks kõlab koraal, mille on sisse laulnud Toomiku kümneaastane poeg. Tegu on intiimse tööga, mille keskmes on kunstniku edasirühkiv paljastatud keha, tema poja pühalik laul ja tema isiklik tunnetus elu olemusest, järjepidevusest, igavikust. Toomiku visuaalne keel on poeetiline. Pilt ja heli moodustavad terviku, mis ei seleta midagi, vaid puudutab vaatajat intuitiivselt, inimlikul tasandil.

“Oaas” (1999), Ene-Liis Semper

“Oaas”


(1999)

Ene-Liis Semper

Tänapäeval eelkõige lavastajana tuntud Ene-Liis Semper alustas 1990ndatel performance’i- ja videokunstnikuna, olles kehakeskne, vahel ka väljakutsuvalt häiriv. Installatsioon “Oaas” koosneb kahest ekraanist, millest ühel on Semperi ja teisel kaasautor Kiwa nägu. Videos kordub justkui riitusena tegevus, kus kunstnikud istutavad vastastikku teineteise suhu lille. Ehkki aias lille mulda panemine on tore ja kasulik tegevus, mõjub inimesele mulla suhu toppimine võikalt, vägivaldselt ja morbiidselt. Vaatamata sellele, et kunstnikud videos seda neutraalsel ilmel juhtuda lasevad, tajub vaataja, et toimub midagi loomuvastast. Sellist loodusega üheks saamist on valus vaadata.

“Nimeta CXLVII” (2000), Kaido Ole

“Nimeta CXLVII”


(2000)

Kaido Ole

Moodsad meediumid ei suretanud 1990. aastatel siiski välja traditsioonilist maalikunsti. Üks tooni­andvamaid maalijaid nii sel kui ka järgmisel kümnendil oli Kaido Ole. Tema maalid on hüperrealistlikud, peaaegu nagu fotod, kuid alati lisab ta midagi ebareaalset, absurdset ja naljakat. Kuueosalise maalisarja “Nimeta” peategelaseks on fotorealistlikult maalitud helehallid käed, mis loovad tumehalli pallpeaga kriipsu­juku. Käed joonistavad ta paberile, siis maalivad keha ja pea ning lõikavad lõpuks välja, mispeale kriipsmees ärkab ellu ja pissib väikseid täpikesi teda joonistanud pihku. Siin avaldub Olele omane huumor ja enese­iroonia, millega ta käsitleb loomisprotsessi ja kunstnikuks olemist.