REISILUGU | Rongiga läbi Venemaa. Ajuti võis kupeeaknast märgata sadu tanke, mida operatiivselt raudtee peal liigutada saab

Paarinädalane retk Trans-Siberi rongiga Hiinast läbi Mongoolia Venemaale ei paku igal sammul vapustavaid vaateid. Pigem nõukaaegset nostalgiat – noorematele ka eksootikat – ja aega kupeeaknast välja vaadates mõtiskleda.

Üles köetud ootus saada mäekõrgusi muljeid maailma pikimalt raudtee­liinilt variseb kokku, kui varakevadised metsad, põllud ja kokkukukkumise äärel luitunud puulobudikud mitmendat päeva aknast mööda libisevad. Ameeriklasi paneb see ahhetama ja vaimustusest kiljuma. Nõukogude arhitektuur, sõjaväe­barakid, kolhooside-sovhooside karkassid ja slaavi tänavkülad on neile midagi uut! Eestlast Trans-Siberi raudteel reisimine jalust ei raba.

Olgugi et mu Pekingi esmakülastusest oli möödas vaid viis aastat, võinuks Hiina pealinna vahepealset arengut hinnates lisada nähtu ette kaks sõna: veelgi rohkem. Rahvamasside, eri ajastutest pärit arhitektuuri, kaubavaliku ja kultuuri poolest teeb 21,15 miljoni elanikuga suurlinn silmad ette paljudele riikidele, teistest linnadest rääkimata.

Kuidas Hiinas aru sain, et väliselt vahva pealispinna all on inimõiguste vallas veel pikk tee minna? – Youtube’i ja FB-lehed Hiinas ei avanenud.

Kuidas Pekingis ära tundsin, et olen turismimekasse jõudnud? – Viimaks ometi rääkis mõni inimene siin inglise keelt!

Kuidas aru sain, et taksojuht tahtis mind tüssata? – Mees teeskles, et sai minult valeraha. Nõudis agaralt sadat jüaani, et siis mulle juba tegelikku valeraha tagasi anda. Ajasin end pooleldi autost välja, pistsin täiest kõrist inglise keeles appi karjuma. Taksojuht ehmatas kaameks. Kordas minu rahustamiseks: “Ok! Ok! Ok!” Võttis nobedalt vastu minu pakutud rahatähed, millest ta esialgu valeraha pähe oli keeldunud, ja käratas: “Fuck you!” Selleks ajaks olin taksoukse enda järel juba kinni löönud.