15 tööd, mida peaks igaüks Eesti kunstist teadma. 1960–1980

Ehkki 1960.–1980. aastatel valitses Eestis nõukogude võim ja sellega kaasas käiv ideoloogiline surve, oli kujutav kunst neil kümnendeil väga mitmekesine ja uuenduslik. Järgnevad 15 teost avavad selle perioodi kunsti olulisemaid tahke.

1. “Kala Karlova kohal” (1960), Valve Janov

Kummastava Tartu vaate autor Valve Janov (1921–2003) õppis vahetult enne teist ilmasõda Pallase kõrgemas kunstikoolis, kust leidis mõttekaaslased, keda tunneme Tartu sõprus­konna nime all (tuumikus Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Ülo Sooster, Lüüdia Vallimäe-Mark, Heldur Viires). Nõukogude julgeolekuorganid leidsid, et sõpruskond ei vaimustu piisavalt Stalini-aegsest sotsrealismist ja õõnestab sellega riiki, mistõttu esitati meestele süüdistused ja nad saadeti Siberi vangilaagritesse. Naised jäid, aga näiteks Janovil tuli leiba teenida arveametniku ja laborandina.

1960ndatel oli sõpruskonna tuumik jälle Tartus koos (v.a Sooster, kes elas Moskvas) ja taas keskenduti esteetilistele otsingutele ning uute tehnikate ja materjalidega katsetamisele. Näitusi tehti vaid lähikondlastele. Töös “Kala Karlova kohal” on Janov taas­kasutanud õlivärvidega maalitud kodust agulivaadet, mille keskele on pannud ulpima kollaažitehnikas kala. Argisus asendub ebatavalise ja unenäolisega, tekib nihestus. Reaalne muutub irreaalseks, õlimaali mahedus vastandub kollaaži värvipillerkaarile.

2. “Lilleturg” (1961), Henn Roode

Tavaline linnaelustseen, kus midagi huvitavat justkui ei toimu, miski­pärast on aga põnev vaadata. Henn Roode (1924–1974) on objekte ja inimesi lihtsustanud, kubistlikult geometriseerinud, langevad varjud justkui killustavad riidekangad ja lilled mänglevateks värvilisteks kujunditeks. Iga rõivas, päevavari ja lilleämber väärib tähelepanu, värvid eemalduvad natuurist, luues hõrke kooslusi.

Ka Henn Roode kuulus algselt Tartu sõpruskonda ja pidi samuti oma liigse modernistlikkuse eest vangilaagris lõivu maksma. Pärast Stalini surma nägi Hruštšovi-aegne “sulaaja” kunstipoliitika ette, et modernism on lubatud ka nõukogude kunstnikele, kui nad vaid kujutavad eesrindlikku elu NSV Liidus. See andis loomingulist vabadust: Roode vaatles maailma üha enam läbi kubistliku prisma, jõudes välja ka täieliku abstraktsionismini. Tema tööd haakuvad Tallinna kunstnikele omase karmi stiiliga, mis erinevalt Tartu koolkonnast on monumentaalsem ja rohkem seotud moodsa linnaeluga.

3. “Huuled” (1964), Ülo Sooster

Üks paremaid näiteid Eesti sürrealistlikust ja erootilisest maalist. Pärast vangilaagrist vabanemist otsustas Ülo Sooster (1924–1970) koos abikaasa Lidiaga elama asuda Moskvasse. Hoides tihedat sidet Tartu sõpruskonnaga, sai temast ka üks Moskva põrandaaluse kunstnikkonna liidreid. Pallasest alguse saanud huvi Prantsuse kunsti ja Pariisi avangardi vastu viis teda kokku sürrealismiga, mis jäi tema loomingu alustalaks. Soosteri töödes korduvad motiivid: muna, kala, kadakas, kehafragmendid. Neid motiive, nagu ka uuenduslikke tehnikaid (kollaaž, frotaaž, värvi tilgutamine) katsetati koos Tartu sõpradega.

“Huulte” eeskuju võib leida kuulsa sürrealisti Man Ray maalist “Jälgimise aeg – armastajad” (1932–1934), kuid Soosteri maalil ei hulbi huuled maastiku kohal, vaid on kogu pildipinna enda alla haaranud, meenutades veel üht teistki kehaosa. Igatahes paneb see kujund alateadvuse tööle ja tekitab oma kummalisusega mitmesuguseid assotsiatsioone.

4. “Raudbetoon” (1965), Nikolai Kormašov

20. sajandi algusest vallutas ehitus­kunsti uus materjal raudbetoon. See tähendas progressi ja selline sõnum sobis hästi 1960. aastate Nõukogude Liidu konteksti: käis moderniseerimine ja ehitati uusi elurajoone. Ka Tallinna oli kerkimas Mustamäe. Maalil näeme raud­betoontalade metsa suurtel horisontaalsetel plokkidel. Siin-seal talade vahel toimetavad kühmus töölised, kes mõjuvad väikeste värvi­laikudena, tähtsusetuna võimsa konstruktsiooni taustal. Ehitusplatsi on kunstnik kujutanud tugeva vormiüldistusega, külmad toonid loovad sünge meeleolu.

Ehkki suurejooneline ehitus tõotas heaolu kasvu, õhkub pildist pigem ängi. Nikolai Kormašov (1929–2012) tuli Venemaalt ERKIsse õppima ja jäigi pärast kooli lõpetamist Tallinna elama. “Raudbetoon” on 1960ndaid iseloomustava karmi stiili märgiline teos – moodsa vormikeelega, monumentaalne ja peegeldab vastakate tunnetega oma kaasaega.

5. “Jalgratturid” (1972), Malle Leis

Malle Leisi (1940–2017) isikupärane stiil kujunes välja 1960. aastatel Tallinna noorte kunstnike rühmituses ANK ’64. Uut­moodi esteetika juuri võib osalt leida läänes levinud popkunstist, aga ka kontseptuaalsest lähenemisest, mis asetab kunstniku vahendaja ja kõrvaltvaataja positsiooni.

Maalil on 1970ndate alguse noortekultuurist laenatud korduv motiiv jalg­ratturitest. Värvid pole tundeküllased, vaid erksad ja tehnitsistlikud. Lenksude vahel ilutsevad ootamatult hiigelsuured liiliad. Stiliseeritud lilleõied ja muud taimed on väga omased Leisi selle perioodi töödele. Kompositsioon on üles ehitatud nii, et tekiks teatud muster ja rütm, kärtsud värvid üllatavad ja rõõmustavad vaatajat. Kunstnik ei uuri siin oma sisemaailma ega püüa tabada ühiskonnas valitsevat meeleolu. Ta loob figuuridest, esemetest ja värvitriipudest rafineeritud pildikeele, mis annab nauditava esteetilise kogemuse.

6. “Pikali” (1974), Jüri Okas

Jüri Okas (1950) esindab noorte kunstnike seltskonda, kes polnud kunstiinstituudis õppinud maali, graafikat ega skulptuuri, kuid uuendas radikaalselt 1970. aastate kunsti­skeenet. Arhitekti­haridusega Okase sügavtrüki­tehnikas teoses “Pikali” tegeletakse ruumiga, aga sealjuures väga kontseptuaalselt. Graafilise lehe teostamiseks on ta kasutanud fotot, lisades lamava mehe figuuri ümber jooni ja teisi graafilisi elemente. Tulemuseks on ruumiline kompositsioon, mis loob kummalise efekti, sundides vaatajat sellega suhestuma. Kunstniku taotlus oligi kontseptuaalsete ruumimängude kaudu panna mõtlema ümbritsevale keskkonnale. Okase arsenali kuulusid veel happening’id, fotomontaažid, maakunsti­objektid ja installatsioonid.

7. “Jaapani tuba. Asjad” (1975), Tõnis Vint

Tõnis Vint (1942–2019) oli juba 1960. aastatel silma­paistvalt originaalne mõtleja ja kunstirühmituse ANK ’64 mitteametlik liider. Eitades sotsialistlikku realismi ja valitsevat ideoloogiat, propageeris ta kunstnikuvabadust, mis andis võimaluse üles ehitada vaimse paralleelmaa­ilma, kuhu võis alati põgeneda ahistava tegelikkuse eest. Tuši ja guaššidega joonistatud “Jaapani tuba. Asjad” viitab ilmselgelt autori huvile idamaade kunsti ja filosoofia vastu. Teose tasapinnalisus, stiliseeritud kujundite märgisüsteem ja musta-valge võimalustega katsetamine loovad iselaadi esteetika. Tõnis Vinti huvitas seejuures vana ja kaasaegse, aga ka lääne ja ida traditsioonide süntees, mille tulemuseks on harmoonia, tema enda sõnutsi hingestatud ilu.

8. “Helisid tilkuv seadeldis” (1975), Kaarel Kurismaa

Kollane seadeldis on kokku pandud leidobjektidest ja mööbliosadest ning väljutab tilkumist matkivat heli. Ühest ruuporist on välja kukkumas roosad tilgad. See on üks paljudest Kaarel Kurismaa (1939) absurdsetest masinatest, mis liigutavad, tekitavad heli või heidavad valgust. Kurismaa on Eesti kineetilise kunsti isa: liikuvate objektide ehitamist alustas ta juba 1960ndate keskel. Selle kirega tegeles ta peaaegu ihuüksi, kuni 1990. aastatel hakkasid noored Eesti kunstnikud heli- ja kineetilise kunsti vastu laialdasemalt huvi tundma.

Kurismaa kunst on mänguline, humoorikas ja lavastuslik, 1970. aastatel popilikult värviküllane ja irooniline. Nõukogude tänavapildis olid ruuporid üsna igapäevased asjad, kuid loomulikult polnud need nii rõõmsavärvilised ning väljutasid sootuks teistsuguseid helisid...

9. “Pilk” (1976), Marju Mutsu

Eesti kunstnike hulgas on rikkalikult andekaid graafikuid, kuid vaadeldavatest kümnenditest tõuseb esile Marju Mutsu (1941–1980), kelle looming eristub teistest spontaansuse ja tundelisusega. ANK ’64 liikmena leidis temagi oma isikupärase tee ilu juurde, eelistades graafilistest tehnikatest eriti oforti. 1970ndad olid kunstniku lühikeseks jäänud elus väga viljakad. Ofordis “Pilk” on seiskunud mööduv hetk, kui maski langedes jääme nõiutult imetlema silmi, milles peitub naiselik salapära ja nooruse ilu. Üleliigsed detailid puuduvad; lihtne hele taust, samuti kentsakas tume jänesekostüüm rõhutavad naise kütkestava pilgu intensiivsust.

10. “Diivan” (1977), Tiit Pääsuke

Tiit Pääsuke (1941) on end Eesti kunstimaastikule jäädvustanud hiilgava koloristina. Oma 1970. aastate maalides balansseerib ta uudse värskusega abstraktse ja figuratiivse kujutamislaadi vahel, ühendades realistlikud argised detailid maalilise ulmaga.

Teose “Diivan” tagaplaanil laiub hele tellissein, mis näeb nii ehtne välja, et tahaks puudutada. Selle ees aga hakkavad värvid särama ja justkui voolama, moodustades eraldi vaadatuna täiesti omaette abstraktse kompositsiooni. Maali kontekstis võtavad need siiski diivani kuju, kus ümarad sinkjad vormid kaarduvad käetoeks, heledad moodustised eristuvad seljatoena ning erkkollane kaarjas pind esiplaanil joonistub välja teise käetoena. Pääsuke valdas suurepäraselt maali traditsioonilisi võtteid, kuid kasutas moodsalt popkunstile omaseid erksaid värve.

11. “Ruum III” (1977), Sirje Runge

1970. aastatel oli kõige järjepidevam ja silmapaistvam geomeetrilise abstraktsionismi viljeleja disaineriharidusega Sirje Runge (1950). Tema kompositsioon “Ruum III” koosneb maa­ilma vanimatest kujunditest: ring, ruut ja kolmnurk. Diagonaalid, horisontaalid, vertikaalid ja ringjooned. Pikemalt vaadates muutub lame pildipind ruumiliseks ja liikuvaks. Optilise efekti loomisele aitavad kaasa värvikontrastid, üleminekud tumedalt

toonilt heledamale, kasutades rohelise ja punase variatsioone. Kunstnik mängib meie tajudega. Neid stimuleerides avardab ta tajusid ning pakub uudse ruumikogemuse. Kujundite-värvide kombinatsioone leidub lõputult ja mida rohkem süveneda, seda meeliköitvamaks ja ammendamatuks need osutuvad.

12. “Surematu togib jääkuhjatist” (1977), Peeter Mudist

Et Nõukogude ühiskonnas kunstnikuna isiklikke tundeid ja kogemusi väljendada, tuli kavaldada: leida eksistentsiaalseid sümboleid ja teha filosoofilisi üldistusi. Nii muutus teos isiklikuks ja selle tõlgendamine subjektiivseks, allumata tsensuuri loogikale.

Üks väljapaistvamaid omaenda maagilise universumi loojaid oli Peeter Mudist (1942–2013). “Surematu togib jääkuhjatist” on maal, kus udulaadsest värelusest eralduvad tumedamad laigud, kerkides esile figuratiivsete kujunditena. Kompositsioon on lihtne, värvikasutus atmosfääriline, üldilme lummav ja mõjus. Pildist õhkub hetkelisust ja universaalsust, pealkiri lisab psühholoogilisi ja eksistentsiaalseid kihistusi ning parasjagu ka absurdi.

13. “Kompositsioon torso ja lapse käega” (1986), Anu Põder

Anu Põder (1947–2013) oli üks esimesi naisskulptoreid, kes väga isiklikult ja tundlikult tegeles naiseks olemise teemaga. Kui 1980ndatel oli kujurite lemmikmaterjal pronks, siis Põder eksperimenteeris erandlikult kõikvõimalike “vaesemate” materjalidega, nagu tekstiil, epoksüvaik, plast, seep jne. Sageli olid materjalid taaskasutuses ja andsid ise teosele tähenduse. Skulptuurides on tähtsal kohal suhe kehaga: see on tükeldatud, suurendamaks välja mõnd tähenduslikku katket.

“Kompositsioonis torso ja lapse käega” on kunstnik valmistanud torso oma kirurgist venna kaudu saadud proteesiplasti ülejääkidest. Plasti kuumutades on sellele antud vajalik kehavorm. Naise keha on õrna kanga abil ühendatud pehme pambuga, kust sirutuvad lapse käed vastu seda kohta, kus võiks olla süda. Anu Põder oli ise kolme lapse ema ja pühendunud vana­ema. Ta teadis hästi, missugune lahutamatu side seob ema ja last.

14. “Kunstnik R. Rajangu ja abiliste saabumine Viljandisse” (1988), Raul Rajangu

Väikelinnast pärit Raul Rajangut (1960) on nimetatud Eesti kunsti 1980ndate imelapseks. Iseõppijana ajas ta vaikselt oma asja, kuni astus 1984 pealinnas üles vabariiklikul noortenäitusel, suutes kõiki oma originaalsusega rabada. Esiteks oli ta juba välja töötanud eripärase autoritehnika (reljeefsed viimistletud pinnad), teiseks oli tema teostes Vene sots-art’i laadseid elemente – nõukogulikust massikultuurist pärit märke, millega ta meelevaldselt mõnusas absurdivõtmes toimetas.

Suureformaadilise pildi esiplaanil toretseb autoritehnikas teostatud tänavanurk Viljandi linnas, mis on osaliselt asetatud vaibatükile. Majade kohale on kinnitatud narmastega seinavaip maali “Vägilased” ainetel. Nii see kui ka kõrval olev seinavaip – nagu ka neil kujutatud maalide reprod – olid nõukogude ajal massitarbekaup. Osa detaile on maalitud lapsikult, teised meisterlikult. Töö pealkirjas parodeerib Rajangu vene bõliinade kangelaste müütilist saabumist lahingust, pannes suurustades enda isiku vägilaste asemele. Kõva annus eneseirooniat ja suurte narratiivide kõverpeeglisse pööramine omanäolise pildikeele abil lubavad Rajangut pidada postmodernismi pioneeriks Eesti kunstis.

15. “Geomeetriline maastik” (1988), Mari Kurismaa

Mari Kurismaa (1956) astus kunsti­ellu 1980. aastatel suuremõõtmeliste meta­füüsiliste maalidega. “Geomeetriline maastik” on inimtühi arhitektuuriline konstruktsioon, toonid on kontrastsed, sinine värv kaugel looduslikust. Ega inimesel sellises puhtas ideaalmaastikus kohta polekski, see on pigem sisekaemuslik ruum. Kuid selline intellekti kokku seatud imevärki ruum on rahustav ja kaunis, ühtaegu kutsuv ja peletav.

Sisearhitektiharidusega ja praegugi sel alal töötav Kurismaa pühendus aastatel 1980–1990 peamiselt maalikunstile. Lummatud geomeetriast ja arhitektoonikast, arendas ta veenvalt edasi 20. sajandi alguse Itaalias sündinud metafüüsilist maali, jõudes täiesti omanäolise maalikeeleni.