Töötuks jäämine tuli nagu välk selgest taevast. Kuni leidsin internetist kuulutuse, mis muutis mu elu

Kuri koroonakriis on läkitanud tuhandeid inimesi uut tööd otsima. Mida tasuks tööotsijal teha, kui esimene ehmatus on möödas?

Tulutud tööotsingud. Taas õppima!

Terje (41)

“Ühel ilusal hommikul sain juhatajalt napi telefonikõne, et seoses koroonakriisiga meie kohvik ajutiselt suletakse. Esimese hooga oli mul hea meel, sest olin pärast pikka talve tööst väsinud. Vajasin puhkust ja puhkus saabus! Kui püüdsin selgust saada, millal taas tööle tuleb minna, ei osanud juhataja midagi öelda: tema ka ei teadvat, mis sest elust ja viirusest saab, vaadaku ma uudiseid.

Kriis venis ja siis teatas juhataja, et omanik otsustas kohviku hoopis kinni panna. Olin töötanud seal kümme aastat, tööga rahul ning see teade tuli nagu välk selgest taevast! Korraga olin töötu. Tõsi, ma sain riigilt mõningast toetust ja ajutist abiraha, kuid elu oli pea peale pööratud. Küsimusi oli rohkem kui vastuseid: kuhu ja kellena tööle minna, kuidas majanduslikult hakkama saada? Ma elan koos pojaga, kes käib keskkoolis, ning poja isa majanduslik toetus on pigem sümboolne. Nii et neljakümne ühe aastasena tuleb mul erialane katapulteerumine teha?

Pärast pisukest toibumist pöördusin töötukassasse ja võtsin ennast töötuna arvele. Vaatasin tööpakkumisi ja asusin aktiivselt tööd otsima. CVd on lihtne koostada, internetis on näidised üleval, motivatsioonikirja omad samuti. Minu kodu lähedal olev ettevõte otsis koristajat; mõtlesin, et miks mitte ajutiselt koristustööd teha. Saatsin oma CV, mind kutsuti vestlusele, kus selgus, et sellele kohale on 50 kandidaati. Firma eelistas sellist koristajat, kes oli läbinud koolituse ning kellel oli töökogemus.

Jätkasin reipalt otsinguid, põhiliselt saatsin CVsid klienditeeninduse kuulutuste peale. Kui olin juba umbes 30 ettevõttest eitava vastuse saanud, puges hirm naha vahele. Kui sõbrannale muret kurtsin, vihjas ta mu vanusele. Ma ise ei pidanud end liiga vanaks, keegi polnud ka tööintervjuul minu vanuse kohta midagi öelnud. Kui tegin vahekokkuvõtte, jõudsin järeldusele, et mul polnud õnne, samuti puudusid kindel eriala ja ühele või teisele ametikohale sobivad töökogemused. See oli jahmatamapanev äratundmine! Olin kümme aastat mõnusas mugavus­tsoonis töötanud ja sellest polnud vähimatki kasu uue töö leidmisel.

Käisin karjäärinõustaja juures. Midagi uut ma enda kohta teada ei saanud, kuid ta toetas mind emotsionaalselt ja näitas töiseid võimalusi. Nii leidsin jõudu töö­otsinguid jätkata.

Ja siis tuli mul idee minna taas õppima! Leidsin internetist Tallinna teeninduskooli klienditeenindajate täienduskursused, registreerusin ja korraga tundsin end märksa paremini. Selle hea tundega saatsin järjekordse CV, käisin vestlusel ning mulle öeldi see ammuoodatud lause: “Just sellist positiivset inimest me otsimegi, kellel on varasem töökogemus ja kes tahab end erialaselt täiendada.” Minust sai taas klienditeenindaja, kuid nüüd olen tööotsimise kogemuse võrra rikkam.”

Kunagi pole hilja

Kui inimesel tekib soov karjääri muuta või edasi õppida, on see emotsionaalselt kindlasti märksa lihtsam kui siis, kui ta on uut tööd otsima sunnitud. Esimesel puhul ollakse enamasti positiivselt meelestatud ja kujutatakse ette, mis suunas liikuda. Kui tööalane muutus tuleb aga ootamatult ja paratamatusena, peab kõigepealt jõudma selgusele oma soovides ja väärtustes.

Kaks põhiküsimust on:

Missugust tööd ma teha tahan?

Milline on mu konkurentsi­võime tööjõuturul?