Sel kevadel märkasin eriti teravalt: mida vähem sõltuv olen – töökohast, uudiste negatiivsest foonist või kas või iluprotseduuridest –, seda mugavam on elu. Seda vähem toovad välised muutused kaasa sisemist ebakindlust. Sõltumatus tähendab minu jaoks vabadust. Vabadust nii ajalises, rahalises kui ka emotsionaalses mõttes.
Sõltumatu iluteenustest
Tänasin õnne, et mul oli maikuusse kinni pandud hambaarstiaeg, niisama, igaks juhuks. Mul oli kevadise sundpausi ajal tulnud hambast kild välja ja sain selle õnneks korda ilma pooleaastase järjekorrata.
Tänasin ka õnne, et mul pole kunstripsmeid ega geelküüsi, mida on professionaali käe all vaja aeg-ajalt kohendada. Ja et suudan juukseid kodus ise värvida (tõsi, ketrasin läbi ka mõtted, et milleks üldse?). Tuttav rääkis, et viilis oma geelküüned maha. Kui oled vähegi geelküüntega tuttav, siis mõistad, et ta ei pidanud neid maha viilima mitte ainult sõrmeotsast üle ulatuva osa võrra, vaid ka pealtpoolt. Kümnel sõrmel – brrrr! Ta ütles, et kunstküünteta tunduvad näpud liiga töntsakad. Pikad küüned oli vanasti märk kõrgemasse klassi kuulumisest – sellest, et pole vaja tegeleda käsi-, majapidamis- ega mullatööga. Tänapäeval me enamasti rasket, musta ega täpsust nõudvat tööd kätega ei tee, ometi püsib vana hea komme näidata peenemat päritolu veel järjekindlalt elus.
Sellest pole midagi, igaühe oma valik – ka minu küüned on olnud väga pikad –, lihtsalt kui maniküürisalong on suletud või protseduuri tehakse maskiga, muutub see jube tüütuks. Aga kui geelküüned või kunstripsmed on seotud su identiteediga, oledki naksti! sõltuv. Ka mina ei kaalunud eriti tõsiselt võimalust oma juuksed värvimata jätta, pigem seda, kas hennapasta kui “toitev juuksemask” (nii ma seda endamisi kutsun, et mööda saada ebamugavast küsimusest, miks ma üldse juukseid värvin) pähe möksida nüüd või järgmisel või ülejärgmisel nädalal.
