“Eelmisel aastal jooksin ma täitsa kokku,” ütleb Sandra otsesui. “Kui Villem sündis, töötasime Jalmariga edasi ja tegime kevadel uut plaati. Mulle tundus, et kõik on hästi, aga võtsin energiat iseenda arvelt. Augustis jäin mitmeks päevaks voodisse siruli, sest olin vaimselt nii läbi, et ei suutnud püsti tõusta. Midagi polnud otseselt halvasti, aga mul tekkisid paanikahood. Käisin paar korda psühholoogi juures, et aru saada, mis juhtus, ja hakkasin mõtlema, mida oma elus muuta.”

Igasuguseid ülesandeid on Sandra võtnud varemgi. Teinud 100 päeva jutti joogat. Loobunud aastaks sotsiaalmeediast ja endaga seotud intervjuudest. Paastunud kohvist, alkoholist, telefonist ja arvutist. “Need kogemused olid väga toredad, aga lõpuks vajusin ikka vanasse rütmi: päeval teen tööd, olen stuudios ja tegelen kodus lapsega, kuni tal on uneaeg – siis olen ise ka väsinud, aga teen veel paar tundi tööd, ja siis, selle asemel et magama minna, tellin juustupitsa ja vahin tuima näoga Netflixist sarju, kuni ootamatult on veel kaks tundi möödas. Tahtsin proovida, kas suudan end ümber kodeerida.”

Kõik algas ainumast sädemest…

Jaga
Kommentaarid