Mu ema suri 4. märtsil, mis osutus üllatavalt helgeks kogemuseks. Kaks nädalat varem oli ta vajunud või siis tõusnud justkui vahejaama. Rääkis vähe, aga öeldu oli tähenduslik. Rohkem kui see, mida ta viimasel seitsmel aastal dementsena oli rääkinud. Nägin, kuidas ta pupille liigutamata vaatas ringi mingis ruumis, kus tema nägi. Ütles, et mõlemad tema mehed Heinrich ja Otto on seal: “Kedagi teist pole.” Surnud elukaaslased olid kaks nädalat pea iga päev kohal. Hoidsin sõna lausumata ema kätt ja tema imestas: “Huvitav, kuidas nad aru saavad, mida sa räägid?”

Sain öelda, et armastan teda ja “sa oled olnud hea ema”.

“Ei tea,” oli ta algul kõhklev.

“Mina, sinu tütar, ütlen seda,” vastasin rahuliku veendumusega.

Kordasin neid sõnu iga kord ja nägin, kuidas temasse tuli rahu. Tundmatul teekonnal olid mehed toeks. Kõik on hästi. See lause meeldis talle...

Ja nüüd midagi täiesti teistsugust, nagu ütleb Briti koomikute “Monty Pythoni” sketšis John Cleese – “And now for something completely different!

Küllap teid üllatavad ajakirjas aktifotod eelmise sajandi alguse talunaistest. Meiega pilte jaganud arst ja ajaloohuviline Tiit Meren mõtiskleb: “…millise sisemise tasakaalukusega nad poseerivad endale harjumatus akti­modelli rollis.” Tõesti! Olen vaadelnud, kuivõrd vastu­oluline on meie ajastul naise rahulolu kehaga. Tihti on see seotud tasakaaluga enda peas. Kaks-kolm ülekilo võivad jalad alt lüüa. Need talunaised aga, määrdunud jalgade ja kenade, aga mitte modelli mõõtu luidrate kehadega, pole ei meelad ega edvistavad. Mitte häbelikud ega ka piinlikkust tundvad, nagu võiks eeldada kristliku moraali põhjal. Nad on sisemiselt tasa­kaalus, nagu ütleb Tiit Meren.

Leidke oma sisemine tasakaal!