Mõisamaal alustati aastal 2014, kui ühiselt osteti sealne kinnisvara. Kogukonnal on oma majad, aiamaad, koolituskeskus ja kool. Täiskasvanud liikmeid on kogukonnas kaheksa, lisaks viis last. Ühiselt tehakse tööd, aga peetakse ka juturinge ja tantsurännakuid.

Kogukondlikust elust kõnelevad Signe Noppel (44), Ave Tuisk (38) ja Paavo Eensalu (42).

Kus olite oma eluga 5–10 aastat tagasi, enne ökokogukonnaga liitumist?

Ave: Olin Tallinnas ajalooõpetaja, enne kui maale kolisin. Mu peres oli väga raske hetk, sest kaotasin oma lapse – kuid pärast seda mõistsin, et tahan tähendus­rikkamat elu. Kogukonnaelus ümbritseb mind palju huvitavaid inimsuhteid, aga suhteteemad on mind alati huvitanud. Nüüd ongi minust saanud suhtekoolitaja.

Signe: Üks mu sõber oli kogukonna algataja ja tema kaudu osalesin aastakese planeerimistöös. Kuid kui asjaks läks, ei näinud ma kogukonnas endale kohta ega liitunud sellega. Elasin Tartus ja töötasin psühhiaatriahaiglas kliinilise psühholoogina, kuni 2017. aastal põlesin täitsa läbi ja otsustasin lahkuda. Sel perioodil reisisin ringi mehega, kellega mul oli väga keeruline, vaimselt vägivaldne suhe mõlemalt poolt. Samas tegi selline kriisiseisund mind maailmale väga lahti – ühelt poolt nägin Euroopa tarbimis­ühiskonda ja teisalt näiteks seda, kuidas Põhja-Aafrika inimestel on endiselt side maaga, kuid nad püüdlevad tarbimisühiskonna poole. Kui Eestisse tagasi tulin, olin sügavas masenduses – siis läksingi Mõisamaale.

Kogukonnaliikumise poole tõukas mind selgem tunnetus ühiskonnas toimuva suhtes üldiselt ja kitsamalt mõistmine, et kui kaks inimest on omavahel konfliktis, aga nende ümber pole toetavat kogu­konda, siis see konflikt võimendub. Meie ühiskonnas me enamasti ei tea, mis toimub suletud ukse taga – kui palju on paare, kes tunnevad end oma probleemidega üksi ja abituna.

Jaga
Kommentaarid