Inimkonna täitumata unistused on kätketud aedadesse. Neis on peidus põlvkondade aastatuhandetepikkune ihalus pääseda paradiisi, Eedeni aeda, müütilisse paika, kus elu on lill, kuid kus õuna söömisega kaotati jumalikkus. Aiakulturnikud on sellest lähtuvalt omaette liik inimesi, kes püüavad seda jumalikkust maa peal taastada.
Eesti linnade äärealadel on paiku, kus tavaliselt magalarajoonidest pärit fanaatilised aiapidajad on tegutsenud juba aastakümneid. Nende stiil aeda pidada on üsna lähedane sellele, mida kujutas endast Tootsi peenar, peavarju pakuvad datšad ehk kõikvõimalikest materjalidest fantaasiaküllaselt kokku klopsitud hütid. Kuulsaim säärane asum on Tartus veel siiani eksisteeriv Hiinalinn, millele on linnaisad määranud paraku samasuguse saatuse kui Tallinna lennuvälja ümbruses Soodevahes asunud Pilpakülal. Viimane on praeguseks suuremalt jaolt buldooseritega maatasa lükatud.
1960ndatel hakati militaartehase Dvigatel töötajaile jagama tasuta piiramatu kasutusajaga maatükikesi – las inimesed müttavad, kasvatagu oma kapsast ja porgandit. Lennuvälja ümbruse mülkapinnasest hoolimata alustas vohamist datšakultuur, millele tagasi vaatav pilk laskub kui nostalgilisse uduloori, kus Pilpaküla kohal hõljuvad sulnid karmoškahelid ja sibulapeenarde vahel välguvad laste paljad päkad.
