See tuleb siia ka, kiiresti ja vääramatult, juba ongi tulnud. Ma ei räägi praegu neist, kes autoroolis olles kirju vaatavad ja sõmsse saadavad, see on üks eraldi jutt. Ma räägin meist, kes me istume koosolekutel, õhtustame perega kodus, kohtume oma laste ja lähedastega. Vaadake ringi – ikka on kellelgi telefon käes ja tema pea on mujal, suhtlemas muu maailmaga. Taban end mõttelt: on see ikka normaalne? Oleme ju elus inimesed, ootame siinsamas oma jutule kuulajat ja küsimusele vastust. Aga kõigil tundub olevat nii kiire, iga viimane uudis peab teada olema, iga piuksatus telefonis on tähtis, ikka on midagi pooleli. Kui tahad laineharjal püsida, tuleb kogu infojuga endast läbi lasta – umbes sellist mõtet väljendavad nende endassesulgunud ilmed ekraanide kohal. See trend ei meeldi mulle üldse, samal ajal tundub tegu olevat üldise heakskiidetud käitumisnormiga.
