Talude tagamaad

Tuhanded talud on Eestimaal laiali ja keegi ei küsi kõikvõimalikku kraami kasvatavalt talurahvalt, mis muretab. Vastuvoolu ujujate probleemid on sarnased. Neist rääkimine oma nime all võib tuua ebameeldivusi.

Kuhu küll kõik mehed jäid?

“Ma olen alati niimoodi elanud, aeg-ajalt siit ka palgatööl käinud,” ütleb 54aastane talutütar Eestimaa südamest rabade vahelt. “Ema aga on oma zootehnilist keskeriharidust kasutanud ainult talus. Kui mina liiga palju enda ja talu tulevikule mõtlema hakkaksin, läheksin hulluks. Talitamisest ja põllutööst vabadel hetkedel teen käsitööd ja vaatan telekat. Põhiliselt seriaale – need tõmbavad mõtted kõige kindlamalt kaasa.”

Sellises eas naist tuleb talutütreks nimetada, kuna ta on vanapiiga. Ja tema kodutalu kuulub pigem nende jäänukite hulka (või just tulevikuliste ellujäämise oaaside?), mida naeruvääristatakse: nad peavad lehma selleks, et toita siga, kellest on kasu, et jaksata lehma pidada! Vilja kasvatatakse ja heina tehakse loomadele. Vähesel määral läheb vili ka koduleiva tarbeks. Piim sigadele-kanadele, liha ja munade saamiseks, teadagi. Sealiha koos peetide ja muude põllujuurikatega potti.

Lammastelt saadav vill kedratakse lõngaks, enamasti villaveskites, mitte vokiga. Lõng kootakse telekat vaadates kampsuniteks-sokkideks. Need pannakse selga-jalga, et oleks kabedam lauta minna. Laudast ja põllult kobitakse esiisade moodi sauna – ja sealt teise-ringi-riietesse, mida ääremaadel tohutute kottidena liikvel on. Ja laadale! Mis on üks maainimeste põhilisi kodust väljas käimise kohti. Teatrisse-kontserdile väga ei pääse, sest just siis on õhtuse lüpsi ja talituse aeg. Laadalt toodud pott läheb üha nõudlikumalt parandamist vajavale pliidile. Siga potti...