Aprilli teisel nädalal 1945 hõivasid piirkonna Ameerika väed: kindral George S. Pattoni 3. armee ja kindral Alexander Patchi 7. armee sõdurid. Alates Reini jõe ületamisest paar nädalat varem olid mehed edenenud kiiresti üle vaevatud maa lääneosa, siin-seal takistamas purustatud sillad, teesulud ja visad vastupanukolded. Nad möödusid linnadest, mille liitlaste pommid olid maatasa teinud. Nad möödusid tühja pilguga külainimestest ja majadest, mille küljes ei rippunud natside haakrist, vaid valge lina või padjapüür. Saksa sõjavägi oli enam-vähem laostunud. Hitleri surmani jäi kolm ja pool nädalat.

Õige varsti pärast saabumist kohtusid ameeriklased peenutseva aristokraadiga, kes kandis monoklit ja kõrge säärega klantsitud saapaid. Kurt von Behr oli veetnud sõja-aastad Pariisis, krabades enda kätte erakunsti­kogude töid ning röövides kümnete tuhandete Prantsuse, Belgia ja Hollandi juudi perekondade tavalist kodusisustust. Vahetult enne Pariisi vabastamist pages ta koos naisega Banzi, kaasas koormatäied varastatud aardeid, mille vedamiseks läks vaja ühtteist sõidu- ja nelja veoautot.

Nüüd tahtis Behr sõlmida tehingu. Ta läks naaberlinna Lichtenfelsi, et saada kokku sõjaväevõimu esindaja Samuel Haberiga. Von Behr oli kuningliku eluga luksuslikult kaunistatud lossis ära harjunud. Kui Haber annaks talle loa sinna edasi jääda, näitaks von Behr talle kätte natside tähtsate dokumentide peidupaiga.

Ameeriklases tärkas huvi. Kuna ees olid ootamas sõjakurjategijate kohtuprotsessid, pöörati teabekogumisele suurt tähelepanu ja liitlasvägedele oli antud käsk leida üles nii palju sakslaste dokumente kui vähegi võimalik. Pattoni armees oli selleks tarbeks eraldi luureüksus, mille rühmad said üksnes aprillis enda kätte kolmekümne tonni jagu natside toimikuid.

Von Behri vihjest kuulnud ameeriklased sõitsid lossi temaga kokku saama. Sakslane juhatas nad viis korrust maa alla, kus betoonmüüri taga oli peidus terve varaait natside saladokumentidega. Suur võlvkamber oli kaustu täis. Paberid, mis ei olnud sinna mahtunud, olid kuhjatud kambri ette.
Teinud oma saladuse teatavaks, valmistus von Behr – ilmselt mõistes, et tema käik ei päästa teda Saksamaa alandava kaotuse tagajärgedest – lavalt stiilselt lahkuma. Ta pani selga toretseva mundri ja siirdus abikaasaga lossi magamistuppa. Tõstes pokaalid Prantsuse šampanjaga, millesse oli segatud tsüaniidi, ütlesid nad hüvastijätutoosti. „Sel episoodil,” kirjutas üks Ameerika korrespondent, „olid kõik melodraama tunnused, mida natsiliidrid nii väga hindasid.”
Von Behr ja ta naine lahkusid siitilmast keset äärmist luksust. Kui sõdurid uurisid nende surnukehasid, silmasid nad ikka veel laual seisvat poolikut pudelit. Paar oli valinud väga sümboolse aastakäiguveini aastast 1918, kui nende armastatud kodumaa oli eelmise sõja tagajärjel põlvili surutud.

Varakambris asunud dokumendid kuulusid Hitleri peaideoloogile ja põlisele natsipartei liikmele Alfred Rosenbergile. Rosenberg oli näinud partei algusjärku 1919. aastal, kui kibestunud ja vihased Saksa rahvuslased leidsid endale liidri maailmasõja veteranis, suure suuga hulguses Adolf Hitleris. 1923. aasta novembris, kui Hitler üritas Baieris võimu haarata, marssis Rosenberg Müncheni õllesaali otse Hitleri õla taga. Ta oli kohal ka kümmekond aastat hiljem, kui partei tuli võimule ja asus vaenlasi hävitama. Ta lõi innukalt võideldes kaasa, kui natsid kujundasid Saksamaa oma nägemuse järgi ümber. Ta oli parteiga lõpuni, kui sõjaõnn pöördus ja kogu see määndunud nägemus langes põrmuks.

1945. aasta kevadel hakkasid uurijad tohutut dokumendivaramut – see hõlmas 250 köidet ametlikku ja erakirjavahetust – leht lehe haaval läbi töötama ning avastasid midagi tähelepanuväärset: Rosenbergi päeviku.

Jutt oli kirjutatud käsitsi viiesajale leheküljele, mõned sissekanded taskuraamatusse, enamik ent köitmata lehtedel. Lugu algas aastal 1934, Hitleri võimuaja algul, ja sai otsa kümmekond aastat hiljem, mõni kuu enne sõja lõppu. Kolmanda Reich’i kõige tähtsamatest tegelastest kirjutas niisuguse päeviku ainult kolm meest: Rosenberg, propagandaminister Joseph Goebbels ja okupeeritud Poola aladele loodud Kindralkubermangu jõhker ninamees Hans Frank. Teised, sealhulgas Hitler, viisid oma saladused endaga hauda. Niisiis tõotas Rosenbergi päevik heita valgust Kolmanda Reich’i ettevõtmistele sellise inimese vaatevinklist, kes oli tegutsenud veerand sajandit natsipartei kõrgeimas ladvikus.

Väljaspool Saksamaad ei olnud Rosenberg kunagi nii tuntud kui Goebbels või SS-i pealik Heinrich Himmler või riigi majandusjuht ja õhuväe juhataja Hermann Göring. Rosenberg pidi nende natsivõimu masinavärgi hiiglastega heitlema ja maid jagama, et saavutada sellise ulatusega võimu, mille ta oli enda arvates ära teeninud. Ent füürer toetas teda algusest lõpuni. Tema ja Hitler arutasid nelja silma all kõige põhimõttelisemaid küsimusi ja Rosenberg oli alati Hitlerile vankumatult ustav. Hitler määras ta juhtivatele kohtadele parteis ja valitsuses, tugevdades nõnda ta avalikku positsiooni ja kindlustades talle kaaluka mõju. Rosenbergi rivaalid Berliinis ei sallinud teda, kuid partei lihtliikmed pidasid teda üheks Saksamaa tähtsaimaks tegelaseks, suureks mõtlejaks, keda kuulab tähelepanelikult ka füürer ise.

Rosenberg oli vahetult seotud terve hulga Natsi-Saksamaa kõige kuulsamate kuritegudega. Tema juhtimisel varastati üle kogu Euroopa Pariisist kuni Krakówi ja Kiievini kunstiteoseid, arhiive ja raamatukogusid – selle Saksamaa lossidesse ja soolakaevandustesse peidetud röövsaagi jälgi ajasid kuulsusrikkal moel liitlaste niinimetatud monumendimehed.

1920. aastal pani Rosenberg Hitleri vaimus idanema õõnestava mõtte, et Venemaa kommunistliku revolutsiooni taga oli ülemaailmne juudi vandenõu, ja ta kordas seda juttu aina uuesti. Rosenberg kujundas kõige silmapaistvamalt teooriat, mille abil Hitler õigustas paarkümmend aastat hiljem Saksamaa laastavat sõda Nõukogude Liidu vastu. Kui natsid valmistusid Nõukogude Liitu sisse tungima, lubas Rosenberg, et sellest saab „bioloogiliselt tervendav maailmarevolutsioon”, mis hävitab lõplikult „kõik juutide ja nende sohilaste rassilised nakkuskolded”. Esimestel idasõja aastatel, kui sakslased olid surunud Punaarmee Moskva alla, juhtis Rosenberg okupatsioonivõimu, mis hoidis hirmu all Baltimaid, Valgevenet ja Ukrainat, ning tema ministeerium töötas käsikäes Himmleri genotsiidisõdalastega, kui nood korraldasid sealsete juutide kallal veresauna.

Vähe sellest, Rosenberg oli see, kes rajas holokausti vundamendi. 1919. aastal asus ta avaldama juute vaenavaid mürgimõtteid ning levitas sealtpeale partei häälekandja toimetajana ning artiklite, brošüüride ja raamatute autorina vihkamissõnumit. Hiljem oli Rosenberg füüreri volitatud esindaja ideoloogiaküsimustes ning kõikjal Saksamaa linnades ja külades tervitas teda lippe lehvitav ja hõiskav rahvahulk. Tema teoreetilist suurteost „20. sajandi müüt” müüdi üle miljoni eksemplari ja seda peeti kõrvu Hitleri „Minu võitlusega” üheks natsiideoloogia tuumtekstiks. Oma raskepärastes kirjutistes laenas Rosenberg teiste pseudointellektuaalide ajast-arust ideid rasside ja maailma ajaloo teemal ning segas neist kokku iseäraliku poliitilise ususüsteemi. Partei kohalikud ja piirkonnajuhid rääkisid talle tuhandetest kõnedest, mida nad olid tema sõnu appi võttes pidanud. „Nii leidsid nad võitluseks õige suuna ja vahendid,” hooples Rosenberg päevikus. Rudolf Höss, kes juhtis Auschwitzi surmalaagrit, kus hukati üle miljoni inimese, ütles, et teda valmistasid tema missiooniks psühholoogiliselt ette peamiselt kolm meest: Hitler, Goebbels ja Rosenberg.
Kolmas Reich pakkus ideoloogile võimalust näha, kuidas tema filosoofia ellu rakendatakse – ja Rosenbergi ideoloogial olid tapvad tagajärjed. „Ikka ja jälle haarab mind raev, kui mõtlen sellele, mida need parasiitlikud juudi inimesed on Saksamaale teinud,” kirjutas ta 1936. aastal päevikusse. „Aga vähemalt üks asi pakub mulle rahuldust: ma saan anda oma osa selle reeturlikkuse paljastamisse.” Rosenbergi ideed andsid miljonite inimeste tapmisele õigustuse ja hõlbustasid neid mõrvu.

1945. aasta novembris kogunes Nürnbergis erakorraline rahvusvaheline sõjatribunal, et mõista kohut tuntuimate sõjakurjategijaist natside, sealhulgas Rosenbergi üle. Süüdistus rajati suurele hulgale sakslaste dokumentidele, mille liitlased olid sõja lõpul enda valdusse saanud. Hans Fritzsche, propagandaministeeriumi uudisteosakonna juht, keda süüdistati selles ametis toime pandud sõjakuritegudes, rääkis protsessi ajal vanglapsühhiaatrile, et Rosenbergil oli 1920. aastatel enne natside võimuletulekut olnud Hitleri mõtteilma kujunemises keskne roll. „Minu arvates oli tal sel ajal, kui Hitler oli veel mõnevõrra mõtlemisvõimeline, talle tohutu mõju,” selgitas Fritzsche, kes mõisteti Nürnbergis õigeks, ent hiljem Saksa denatsifitseerimiskohtus üheksaks aastaks vangi. „Rosenbergi tähtsus seisneb selles, et tema ideed, mis olid pelgalt teoreetilised, muutusid Hitleri käes tegelikkuseks ... Traagiline ongi see, et Rosenbergi ulmateooriad viidi päriselt ellu.”
Fritzsche kinnitas, et omal moel kannab Rosenberg „põhisüüd kõigi nende tegudes, kes istuvad siin kohtualuste pingil”.

USA peasüüdistaja Nürnbergis Robert H. Jackson nimetas Rosenbergi „„härrasrassi” intellektuaalseks ülempreestriks”. Kohtunikud mõistsid selle natsi sõjakuritegudes süüdi ja 1946. aasta 16. oktoobri öösel lõppes Rosenbergi elu köie otsas.

Järgnenud aastakümnetel uurisid ajaloolased, kes üritasid mõista, kuidas ja miks oli sajandi suurim kataklüsm toimuda saanud, üksipulgi miljoneid dokumente, mille liitlased olid sõja lõpul päästnud. See dokumendikogu oli üüratu: salajased sõjaväeprotokollid, detailsed röövitud asjade inventarinimestikud, erapäevikud, diplomaatilised dokumendid, telefoni­kõnede ümberkirjutused, hirmuäratavad märgukirjad massimõrvade teemal. Pärast Nürnbergi protsessi lõppu 1949. aastal sulgesid Ameerika süüdistajad oma kontori ja kättesaadud Saksa dokumendid toimetati Virginiasse Alexandriasse Potomaci jõe äärsesse vanasse torpeedovabrikusse. Seal valmistati dokumendid ette riigiarhiivis säilitamiseks. Neist tehti mikrofilmid ja viimaks saadeti enamik originaaldokumente Saksamaale tagasi.

Ent midagi juhtus Rosenbergi salapäevikuga. See ei jõudnud Washingtoni. Natsi-Saksamaad uurinud õpetlased ei transkribeerinud, tõlkinud ega töötanud neid lehekülgi põhjalikult läbi. Neli aastat pärast seda, kui päevik oli ühes Baieri lossi varakambris välja ilmunud, läks see kaduma.

Robert K Wittman ja David Kinney „Kurjuse päevik. Alfred Rosenberg ja Kolmanda Reichi varastatud saladused“, tõlkinud Kalev Lattik, kirjastus Varrak 2017