Birk Rohelend: lehm, va peletis, konutas ikka me elutoas. Elu oli nüristavat rutiini otsast otsani täis

Minu vanaema oli tark naine. Ta oli väga õpihimuline, tal oli suurepärane mälu, ta tundis huvi kunsti ja reisimise vastu ning oli oma klassi parim matemaatikas. Vanaema elas sügaval metsa sees, 10 kilomeetri kaugusel lähimast poest, ega saanud oma 93 eluaasta jooksul suurt kuhugi minna.

Tal oli neli klassi haridust.

„Võta lehm ja mine,“ oli vanaisa öelnud, kui vanaema avaldas soovi reisida ja silmaringi avardada. See tähendas üht: kuhugi pole võimalik minna. Lehm tahtis pidevat hoolitsust, lüpsmist mitu korda päevas, esimese nendest juba varavalges. Kujutasin lapsena, kuidas vanaema ikkagi läheb: et tema ja lehm ootavad kannatlikult perroonil, kuni kaugusest ilmub vilistav ja müdistav rong, ja lähevad siis kenasti koos rongi peale. Üks mu lapsepõlve lemmikraamatuid oli Donald Bisset’ „Kõnelused tiigriga“ ja kui juba tiigriga oli võimalik koos hängida, tundus probleem lahendatav – asi see lehm siis ära ole, vähemalt inimest ei söö, ükskõik kui näljane ta ka poleks.