Päike kiiskas lagipähe, kurk kuivas, parmud ründasid ja muld oli kuum nagu kõrbeliiv. Esmapilgul tundus, et vaod ulatuvad lõpmatusse. Jõudsin juba kahetsema hakata, et olime kartulikasvatuse nii suurejooneliselt ette võtnud. Aga kui teed mitte just kõige meelepärasemat tööd, on sul tavaliselt valida, kas teed seda kogu maailma maa põhja vandudes või proovid oma olukorda veidi positiivsemaks mõelda. Valisin teise variandi ja püüdsin hambad ristis leida põhjusi, miks see tegevus mulle siiski oluline võiks olla. Ega kaugelt polnudki vaja otsida – olen lihtsalt harjunud oma kartulit sööma.