KOLUMN | Kristel Aus: seesama takistusi trotsiv ürgne elujõud, mis mulle ekraanilt vastu hoovas, seisis hetk hiljem kino kassas

Sügisel käisin kinos vaatamas mulluste hõimupäevade avafilmi „Ivanna elu”. Dokumentaalfilmi peategelane on 26aastane neenetsi naine Ivanna, kes elab lõikavkülmas tundras keskmise eestlase jaoks väga karmides tingimustes. Üksinda kasvatab ta seal oma viit last ja põhjapõtru. Laste isa on kolinud perest eemale suuremasse asulasse, et leida teenistust naftatöölisena, aga selle asemel veedab oma päevi hoopis viinapudeli seltsis. Ekspluateeriv ja hoolimatu inimtegevus on muutnud tundra keskkonda ja kliimat, mistõttu enamik Ivanna põtru sureb. Naine on sunnitud jätma traditsioonilise eluviisi ja kolima linna, et peret ära elatada.