18.00 saab Kirstist kaartidega ennustaja. Juba aastapäevad võtab naine vastu inimesi, kes tahavad oma saatuse kohta rohkem teada. Kirsti sõnul on oskus kaartidelt tulevikku näha ta suguvõsa naistel olnud veres juba mitu põlvkonda. “Tarokaardid minuga ei räägi. Mul on Marilyn Kerro disainitud ja kingitud kaardid, mida lugesin esimesest hetkest nagu põnevat juturaamatut. Kaarte ei tohi ega saa panna õpetuse järgi – siis ei räägi need midagi. Ka ei saa kaartide lugemist õppida, need kas kõnelevad sinuga või mitte.” Ette tulevaid sündmusi aimas Kirsti juba lapsena. “Kooliajal vaatasin alati eksamipiletid ära ning kui mõnele sõbrannale teismelisena mõni poiss meeldis, vaatasin, kuhu ta ühel või teisel päeval minema peaks, et oma sümpaatiat kohata.”
Nüüd juhtub sageli nõnda – nagu Marilyn Kerro ka hoiatas –, et kaarte ei ole enam vajagi. “Kui inimene istub mu vastu, näen sageli kohe, mis probleemidega ta tuleb ja miks nii on läinud.” Kirstile annab see tegevus tohutult energiat: “Võin ükskõik kui väsinud olla, kuid kui klient tuleb, hakkan tema muresid vaatama ja kui saan aidata, olen pärast nii reibas, et võiks kas või koristama hakata! Enamasti satuvad mu juurde inimesed, kelle loo lahtimuukimine on keeruline ja huvitav, ning siis tuleb alati tulemus ka, sest ma ei jäta enne jonni, kui lahendusteni jõuame.”

19.00 asub Kirsti koos poegadega õppima. “Ron-Robert õpib esimest aastat vene keelt ja meie ühise suure töö tulemusena on tal vene keeles praegu paremad hinded kui emakeeles!” rõõmustab Kirsti. “Ega ta minuga vaielda ei viitsi – ma lasen tal nii kaua lugeda ja kirjutada, kuni asi on selge.” Suurema poisiga õpib Kirsti ka ajalugu. “Nagu mulle omal ajal, meeldib tallegi nii, et loen teksti esmalt ise läbi ja siis räägin talle – nii jääb paremini meelde. Koos õppimine on kvaliteetaeg lapsega.” Noorem poeg seevastu teeb koolitöid esimestest klassidest peale ise, küsides abi ainult siis, kui mõnest asjast aru ei saa – näiteks solfedžo. Mõlemad poisid õpivad klaverit: Ron-Robert kuuendat aastat ja River esimest, olles enne kolm aastat kitarritundides käinud.

20.00 lobiseb Kirsti pisut Austraalias elava tütre Merilyga (23). Olgugi kängurute maal südaöö, leiavad ema ja tütar aega uudiseid vahetada. Juba poolteist aastat kodumaalt eemal olnud Merily paigaldab seal ripsmeid ja teeb meiki. „Ma tean, et tütar saab igal pool hakkama, ja võin ta peale alati kindel olla. Olen üritanud olla ema, kes ei suru oma arvamusi peale, vaid aktsepteerib, mida tütar teeb. Muidugi on asju, mis mulle ei meeldi – näiteks ei oleks ma eales tahtnud, et ta nii kaugele kolib – kuid kui see on tema soov ja unistus, peab ta seda tegema.”

Loe täismahus artiklit Kirsti Timmeri päevast Eesti Naise aprillinumbrist: