Seejuures kiriklikult tähistati keskajal 1.mail hoopis pühade apostlite Filippuse ja Jakobuse päeva. Kahtlustatakse, et Filippust ja Jakobust hoiti au sees vaid kristlusekaugeks kujunenud volbripäeva tõrjumiseks, ent seda edutult. Rahvakalendri tähtpäeva osana mäletame vähetuntud kloostriülemat veel nimepidi, aga apostlitest ei teata tänapäeval sedagi.

Eesti traditsioonides on mõningaid jälgi germaanlaste müütidest, mille kohaselt nõiad Walpurgi ööl Blocksbergil sabatit peavad. Tundub, et kõige vähem reaalsusega haakuv põhjus, on kõige pikemaks ajaks rahva mällu sööbinud. Seda peamiselt volbriöö lõbusate ürituste tõttu. 1. mai tähistas eestlaste jaoks ka õitsilkäimiste algust. 

Eestis ei ole volbritraditsioon nõiapühana kuigi vana. 19. sajandil tundsid eestirootslased volbripäeva nõidade liikumisajana. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni, Läänemaale ja edasi juba üle Eesti.

Seevastu valiti keskaegsetes Eesti linnades, nii nagu ka mujal Euroopas, 1. mail maikrahvi ja -krahvinnat. Sel puhul toimusid pidustused, kus pakuti sööki-jooki ning korraldati võistlusi; üks traditsiooniline üritus oli ammulaskmine, mida kutsuti papagoilaskmiseks.

Volbriööl, vastu 1. maid tähistati maa sünnipäeva lõkke tegemise, kellade helistamise ja käratsemisega. See sümboliseeris kevade lõplikku võitu talve üle. Vanasti räägiti, et volbriööl pidutsesid ja käisid ringi nõiad, kes püüdsid meelitada enda hulka noori neide. Usuti, et sel ööl rääkisid kõik targad puud omavahel ning nendele viidi ohvreid – okstele seoti riideribasid, viidi ka toitu.

Allikad: Wikipedia, Bioneer.ee