"Sa olen neljas tuttav, kel kaob arvuti koos käsikirjaga," vastasin - ehk mõjub lohutavalt. Neist ülejäänud kolmest ühel varastati samuti arvuti, teisel kadus tekst (r a a m a t u, mitte ühe artikli tekst) selgitamatul moel lihtsalt arvutist ära, kolmandal hävis arvuti koos kõige seal sisalduvaga uputuse käigus.
Kuidas küll ei teinud ükski neist neljast täiskasvanud inimesest oma olulisest tööst, mida ilmselgelt kuude ja kuude viisi juurde kirjutatud, endale ühtegi varukoopiat? See on miski, mida ma ei mõista... Kui ma ise oma viimast käsikirja lõpetamas olin, salvestasin vist küll igal õhtul päevatöö võrra täienenud teksti kahele mälupulgale. Neist ühe pistsin sahtlisse, teine liikus käekotiga, matkates aga jakitaskus minuga kaasas - paljugi, mis... Kes aga ei viitsi mälupulgaga jamada, saab ju poolikut tööd aeg-ajalt enda meilile saata. Ettevaatusabinõusid jagub!
Teisalt aga pole pole pidev püüd end kõigeks juhtuda võivaks ette valmistada ka kuigi tore - siis sa justnagu eladki mõttes üha vaid halbade sündmuste tulevärgi keskel ja hea ning ilus võib jääda märkamata. Võib-olla ongi parem kord elus end röövida lasta kui sadu kordi välja minnes kontrollida, kas kõik on ikka omalt poolt varaste vastu kndlustumiseks tehtud? Olgu muuga kuis on - aga poolikute tööde koopiate salvestamise peale peaks siiski igaüks mõtlema!

Jaga
Kommentaarid