Õhtupäike on pööranud aianurka, Tiina süütab kaminasse tule.

“Kui lapsed veel väikesed olid, polnud siin sellist mõnusat istumist, alati ootasid ees tööd...” mõtiskleb ta. “Mulle meenub ülikooli viimane kursus, imeilus kevad! Aga kõik valged ööd kulusid eksamiteks õppimisele. Neelasin kohviube ja mõtlesin: lõpetan selle ülikooli ära ja  s i i s  ma alles hakkan elama!

Läksin telesse tööle ja kui saabus kevad, oli nii palju tegemist, sest saated tuli terveks suveks ette teha. Mõtlesin: las läheb paar aastat, siis ma enam nii palju tööd ei tee, siis ma hakkan elama!

Abiellusin, sündisid lapsed, tulid veel ilusamad suved. Lastel oli kaks aastat vanusevahet, nendega oli päris palju tegemist... Mõtlesin: kui ükskord suureks saavad, siis hakkan elama! Lapsed sirgusid ja oli vaja Ameerikasse minna. Seal oli rabamist palju, et ennast tõestada ja järjele saada... ” jätkab Tiina.

“No kui ükskord Eestisse tagasi tuleme, siis hakkan elama! Siis jäin ma leseks, kahe lapsega. Ikka töö, töö, töö. Elamiseks ei olnud  i k k a  v e e l  aega...”

Praegu tundub küll, et Tiinal  o n  aega elada. Aias pragiseb lõke, laud on kaetud, ees ootab vahva päev trennitüdrukutega. Aga peas kummitab juba järgmine tööreis Gruusiasse. “Ei teagi, millal see elamine tuleb,” on Tiina pisut tehtult nõutu.

“Meie, inimesed, peame ruttama elada, sest meie elu on lühike. Kui ma vaatan jõge, tal on siin aeglane vool, siis temal on aega küll. Temal on aega, sest tema on igavene. Aga meie sinuga peame kiirustama, et elada seda ilusat elu, nii nagu meile meeldib. Igaühele ei ole seda võimalust antud.”

Täismahus lugu loe Eesti Naise digiajakirjast: