Tanja Mihhailova-Saar: "Mikk kutsub mind vahel Mašaks."
Kui Tanja oli väike, näitasid sõbrannad talle üht Kohtla-Järve poissi: “Tead, ta käib T a l l i n n a s riideid ostmas!” Ei ole võimalik, ahhetas Tanja. Tallinnas?! See tundus nii suur ja nii kaugel. Tanja Mihhailova-Saar (34) räägib oma lapsepõlvest Kohtla-Järvel.
Nende pere elas Kohtla-Järvel ühe paneelmaja 5. korrusel. Aga et selle seinad kangesti läbi puhusid, vahetati elamist. Uut korterit Kohtla-Järve 32. kvartali 3. korrusel mäletab Tanja oma lapsepõlvekoduna. “Näed, selle posti otsa kelgutasin ükskord õega,” näitab ta maja kõrval elektriposti. Tema kool oli praktiliselt kõrvalmajas – “Aga ma jäin kogu aeg tundi hiljaks,” itsitab Tanja.
Talle väga meeldib, et ei pea täiskasvanuna enamasti kella peale ärkama, mis sest, et teisest otsast venivad päevad väga pikaks – paljud esinemised on hilisel kellaajal. “Detsembris oli mul kaks vaba päeva,” arvutab Tanja, kelle esinemisi bronnitakse aasta aega ette. “Juuli ja august on ka alati hullud.”
Sestap tuleb tänulik olla, et enamik Tanja perest elab nüüd Tallinnas. Viimasena kolis Kohtla-Järvelt ära ema, et põetada oma vanemaid. Tanja läheb turri, kui räägib mõnekümnest eurost, mis ema omastehooldajana saab.
“Püüan neil iga nädal külas käia. Vanaemal oli insult, tema palju ei räägi ja liigub halvasti. Vanaisa huvitub ikka tehnikast: tal peab olema raadio, laptop ja elektrooniline raamat. Isegi minul pole seda, mulle meeldivad vana kooli raamatud!”
Ka telefon, millega Tanja helistab, on kõige lihtsam suurte nuppudega mobiil. Oma nutitelefonist loeb ta uudiseid ja saadab sõnumeid. “Mikk kutsub mind vahel Mašaks, nii et ostsin endale karu ka,” näitab Tanja oma telefoni lähemalt – sel on armas mõmminäoga ümbris. (Mikk on Tanja abikaasa, laulja Mikk Saar – toim.)
Ida-Virumaal soovitab Tanja käia Toilas. Raudselt! “See on lihtsalt NII ilus koht,” ütleb ta rõhuga.
Toila rannas leiab Tanja männitüve, mis mereveest ja -tuulest halliks limpsitud, ja viskab end rahulolevalt sellele pikali. “Päike, võta mind!” nurrub ta nagu kass ja korraks on täitsa puhkuse tunne.
Seda randa mäletab Tanja sellest ajast saati, kui ta ema ja õega siin suvitamas käis. Kõigepealt tuli Kohtla-Järvelt sõita bussiga Jõhvi ja seal mahtuda Toila bussi peale. (“Need olid alati hirmus täis! Kõik tulid peale oma ujumisrõngaste ja toidukorvidega! Lõhnas vorsti ja keedumuna järele.”)
Ujuma õppis Tanja siiski Peipsi ääres. “Ma Toilas käisin harva vees: siin oli alati liiga külm vesi, aga külm mulle ei meeldi! Sellepärast käin Eestis üldse harva ujumas.”
Ent Toila klibuses rannas oli muudki tegevust küllaga. Tanja ladus tuulevarjuks kivimüüre ja otsis maast neid kivikesi, mis südamekujulised või auguga.
Kadestamisväärse ilu päris Tanja emalt Irinalt. “Isalt sain ma jalad, mulle see väga meeldib! Võin kingi osta ka internetist – tean, et number 38 alati sobib, ma ei pea kingi enne jalga proovima!”
Emalt sai ta ka kiirkursuse Vene kööki. “Ta teeb hüperhäid borše ja pannkooke,“ kiidab Tanja soojalt. “Sünnipäevadeks valmistas ema tavaliselt kooke-korvikesi ja Pähklikese küpsiseid, mille sees käib keedetud kondenspiim. Ma oskan neid ka teha, aga see võtab reaalselt terve päeva!”
Tekkis huvi artikli vastu?
Osta juuli ajakiri mugavalt koju juba täna! Värske Eesti Naine jõuab sinu postkasti 2 päeva jooksul. Suundu ostma!
