Sünnipäevalaps Piret Rauk: „Selle nimel, et juua rahus ja vaikuses esimest tassi kohvi, olen valmis tõusma hommikul kas või kell viis või pool kuus!“

Lugu ilmus Eesti Naises 2015. aasta juunis. Siin lühendatud.

“Võimalus näitlejana laval olla või osaleda seriaalis “Pilvede all” – see on minu salaelu,” ütleb Piret Rauk. Et teatrijuhi töö Kuressaare linnateatris “peast liiga ametnikuks” ei muudaks, nihutab ta meeleldi aeg-ajalt piire.

Pireti töölaua taga seina ääres on mõned kingapaarid. Ja lillkirjas Muhu pätid, suisa kahed. Justkui muuseas siia pargitud – kuniks on põhjust jälle sussidesse astuda, lausuda mõned võlusõnad ja leida end hetkega sealt, kuhu vaid oskasid soovida...

...näiteks tagasi lapsepõlvehommikusse isakodus Kavandi külas Saaremaa põhjarannikul. Suure toa lahti tehtud diivanile, kui keegi sind veel äratada ei raatsi. Köögist kostab hääli. Vanaema on mune praadinud ja värskelt jahvatatud kohviubade lõhn seguneb rehalasse mineva ukse tagant immitseva kerge põhu, heina ja sõnniku hõnguga. “Mulle kohutavalt meeldib see lõhn!” ütleb hingelt maatüdruk Piret. Pärast hommikusööki pimedas läbi kadariku bussi peale minnes näitab isa taskulambiga teed, sest metssead on liikvel.

...või mõnda suveõhtusse, kui hämardub ja vanaema Roosi peab videvikku. Istub kiiktoolis ega luba tuld põlema panna, isegi küünalt mitte. “Ja kõige mõnusamal hetkel ei luba vanaema rääkida ka.”

Ka nüüd, täiskasvanuna, meeldib Piretile hämarus ja eriti veel suveöise Kuressaare oma. “Kui meil on olnud Sadamaaidas etendus ja jalutame pärast seda läbi linna. Suvine Kuressaare on igal õhtul Pidu! Ja kuidas siin segunevad lõhnad – ooperipäevade ajal on tunda parfüümide hõngu, kusagilt kandub ninna friikartulite lõhna, õhus on salapära. Öised linnad on võluvad!”

Piret on pärit Orissaarest. Kuigi näitlejaamet tundus tol ajal hõbeunelmana, julges Piret siiski keskkoolis ankeeti kirjutada, et tahab minna lavakooli. “Seepeale ütlesid paar õpetajat: tore! Aga mõtle ka millelegi, mis on reaalne.” Piret on praegugi segaduses: “Suunama ju peab. Aga kuidas seda targalt teha?” Kui ta poleks lavakooli sisse saanud, siis teist korda poleks proovima läinud.

Pärast lavakooli, kui Piret Ugalas suuri rolle tegi, räägiti temast tihti kui esinäitlejannast, kel põhjust ju priima-donnagi olla.

Kas sa suurte lavade järele ei igatse? Piret raputab pead: “Olen käinud viimastel aastatel New Yorgi, Moskva, Londoni teatrites vaatamas suuri, pompoosseid lavastusi. Aga kui tagasi tuled, tahad ikkagi näha Inimest. Kuulata Sõna. Mind võlub intiimne teater ja Lugu.”

Siiski on tal hästi meeles päev, kui ta üksi kodus oli ning vaikselt mänginud telekast kõlas ootamatu muusikapala, mis ta sealsamas ühte ammu olnud aega tagasi viis. “Kui kuulsin  s e d a  muusikat, siis tardusin. Esimesest hetkest tundsin ära...” See oli Kaarin Raidi lavastus “Kirsiaed” Ugalas, aastast 1994. “On tekste, mis on siiani peas. Võiksin Varjat ilmselt praegugi mängida...”

Kindlasti pole Piret näitleja, kes ühestki rollist omaenese elule paralleele otsiks. Elatud elust ja lavastustest leiaks ju piisavalt palju kattuvaid märksõnu, nii et kõigel võiks olla tähendus. “Ma siiski eelistan siin ja praegu hetki nautida.”

Nii et kirsside õitsemise aegu ta nostalgiliseks ei muutu. “Minu lemmik on sinilillede ja hiirekõrvade aeg aprillis, mu sünnipäeva paiku. Suur õitsemine on juba liiga suvi. Mis toob tunde, et kaugel need õunad, tomatid ja saagivõttki enam...”

Elus on olnud keerulisi aegu, tunnistab Piret. “Näiteks siis, kui vahetad töökohta, keskkonda, kolid ühest linnast teise. Võid ju väita, et see on... väga huvitav (naerab). Ongi huvitav! Aga lihtne see kindlasti pole.”

Kas sa oled saanud elada oma südame järgi?

“Ei ole! Kes saaks!” vastab Piret ruttu. Kuigi möönab, et “tööd olen küll saanud teha sellist, mis mind võlub ja vaimustab. Olen elanud kogu elu teatris, ma ei oskagi muud teha! Kui kuulen inimesi kurtmas, et kõik oleks hästi, kui ainult tööle ei peaks minema, siis... Muidugi tuleb ette kiireid ja hullumeelseid aegu, aga tegelikult ma tahan seda teha! Paljud ütlevad, et nad väsivad kiiresti, et nad on ületöötanud. Mis teha, me kõik oleme.”

Kuid selle päeva õnn, kui temast sai Kuressaare teatri juht, on Piretil siiani meeles. “Muidugi oli ka kõhklust ja ebakindlust. Olen väga tänulik oma raamatupidajale Ehale, sest alguses ei saanud ma ju midagi aru – olen pigem emotsionaalne, mitte mõistuseinimene ja raal.”

Ka Inna roll seriaalis “Pilvede all” teeb talle siiani rõõmu. Aastaid tagasi vaid üht väikest sutsu tegema minnes ei osanud Piret kindlasti arvata, et tema tegelase Haapsalu-elust kujuneb omamoodi paralleelmaailm temagi jaoks. Ning tänu telekas elavale Innale pudeneb ka Pireti ellu ühtepuhku kentsakaid juhtumisi. Nagu tol asisel päeval, mil teatrijuhil tuli ametiasju ajada, ent ametnik kirjutas ankeedil ta nimeks Inna Aavakivi.

Või seik Tallinna rongijaamast, kui Piret oli pealinnas ja läks Viljandist saabuvale Leila Säälikule jaama vastu. “Tahtsime infoletist midagi küsida. Aga kohe oli selge, et sealne proua on seriaaliga kursis. Ta oli ikka väga jahmunud meid koos nähes,” itsitab Piret, kes on ise pigem kehv telekavaataja.

Kui Pireti telefon helisema hakkab, täidab ruumi... tango. “Ainus normaalne helin, mida telefon pakkus. Olen tehnikas väga saamatu,” ütleb Piret lihtsalt.

Ent ka lavastuses “Nulltund”, esimeses, mis tähistas Pireti ajaarvamise algust siin meretaguses teatris, kõlas palju kirglikku, igatsuslikku tangomuusikat.

Kui palju on su enese elus kirge ja armastust olnud? “Armastust on olnud väga palju. Ja ka armunud olen palju! Lavapartnerisse armumine on ju platooniline. Aga see magus tunne iseenda sees...” Oma elu olulisimaid mehi peab Piret ka oma parimateks sõpradeks, kõige lähedasemateks inimesteks.

Ent ka “üksinduse vajadus on minus kogu aeg sees. Armastan vaikust. Ja hommikuid. Selle nimel, et juua rahus ja vaikuses esimest tassi kohvi, olen valmis tõusma kas või kell viis või pool kuus! Ja see on minu aeg. See on hästi tähtis.”

Oma poega Ukut tuli Piretil kaua oodata. Naiselt, kes on pikki aastaid teadnud, et ta lapsi ei saa, ent siis ühel päeval endas uut elu aimab, ei maksa vist küsidagi: kas sa imedesse usud?

“Muidugi usun! See oli jalustrabav ime,” noogutab õnnelik Piret – ema, kes on kuulnud maailma armsamaid sõnu, sülle pugenud lapse soovi: “Vaat nii võiks ma igavesti jääda.”

Kas sel, kes kannab sünnist saati nime Rauk, on ajaga oma suhe? Piret: “Algselt oli kirikukirjades me perekonnanimi hoopis Rauch. Ja see tähendab saksa keeles “suits” – nimi anti ühele mu sepast esiisale.” Kui Piret seda keskkooli ajal kuulis, tundus seik nii põnev ja salapärane, et ta plaaniski suureks saades võtta nimeks Rauch. “Aga teatrisse jõudes tundus see eputamisena, justkui teeksin oma nime peenemaks, kirjutades seda c ja h-ga...” naerab ta.

Mis aga puutub vanadusse, siis Piret ei usu, et see kedagi ei heidutaks: “Ma arvan, et see on poosetamine, kui väidetakse vastupidist.” Talle sattus hiljuti kätte üks vana ajakiri ajast, mil ta veel Pärnu Endlas oli ning nad koos paari kolleegiga intervjuus rääkisid, et vanadus on lahe ja kortsud ägedad... “Armas aeg!” hüüatab ta nüüd. “Nii võib ka asja võtta. Aga oleks see nii lihtne. Tunda iseenese füüsilist vananemist – et ei jaksa, ei jõua, nahk muutub teistsuguseks – see on hirmutav. Ja mis kõige hullem – mis saab siis, kui enam miski ei huvita ega puuduta?” Piret tsiteerib August Sanga: “Ma kardan seda, et süda tahkub, / kaob elujanu ja rõõmus trots.”

Oma praeguses vanuses tunneb naine siiski, et elu on ilus: “Ma tõesti tunnen ennast hästi! Et tahangi olla siin ja praegu, tänases hetkes!”