Sünnipäevalaps Mari-Liis Lill: „Ema ütleb, et mul oli lapsena kuhugi kiire, sest hakkasin varakult käima, rääkima ja lugema.“
Lugu ilmus Eesti Naises 2013. aasta märtsis. Siin lühendatud.
Ema ütleb, et mul oli lapsena kuhugi kiire, sest hakkasin varakult käima, rääkima ja lugema.” Ka kooli läks Mari-Liis, klassi pesamuna, värskelt kuuesena.
Pisike Mari-Liis oli väike vanainimene. “Ema on rääkinud, kuidas ma poes olles ütlesin: ema, ostame midagi ainult siis, kui on midagi mõistlikku, aga samas odavat.” Kuigi Mari-Liisil on kaks nooremat venda, Tõnis ja Mattias, mängis ta palju üksi. Ta võis tundide kaupa kas või täheklotsidest torni laduda.
Ta käis Vanalinna Hariduskolleegiumis, kus pärast põhikooli sai valida humanitaarklassi teatriharu. Selle õpetajateks olid teatrimehed Lembit Peterson, Tõnis Rätsep jt. Kui lapsena tahtis Mari-Liis saada kosmonaudiks ja veidi vanemana kirjandusõpetajaks, siis pärast 9. klassi mõistis ta, et valikuid on vaid üks. Näitlejaks!
Sel suvel, kui Mari-Liis kooli lõpetas, polnud lavakas vastuvõttu. Koos sõbranna Ursula Ratasepaga läks ta Tartusse – üks õppis aasta jagu semiootikat, teine psühholoogiat. Järgmisel suvel mindi lavakooli katsetele ja mõlemad võetigi XXII lendu vastu. 2006. aastal kutsuti Mari-Liis tööle Draamateatrisse.
“Näitlejatele õpetatakse, et kunst sünnib läbi kannatuse, aga ma pole kindel, et see nii peab olema. Ideaalis peaks kunstnik laskma elu endast läbi ja peegeldama seda tagasi.”
Kuid elu ilusa, päikeselise poole kõrval on ka tumedam pool. Kas seda tasub endale ligi lasta? “Kui ma kuulen, et Eestis elab iga viies laps suhtelises vaesuses, siis kuidas ma saan seda eirata?” küsib Mari-Liis vastu. “Inimeste südamete ees on palju filtreid, üks neist on kunstniku oma – selle asemel, et probleeme reaalselt lahendada, kirjutan neist parem luuletuse. Jah, ka see on õige. Mõned luuletused või teatritükid on võib-olla tõesti aidanud asju muuta, aga saab teha ka proosalisemaid asju. Näiteks annetuse toidupangale.”
Mari-Liis viib oma vanad riided uuskasutusse – viimasel ajal kohtadesse, kust abivajajad saavad neid tasuta. Kui rahakott lubab, annetab ta Eesti Toidupangale ja SOS Lastekülale. “Järgmine samm oleks anda aega, hakata vabatahtlikuks, aga praegu pole mul võimalik seda teha.”
Emaks sai Mari-Liis 28aastaselt. “Ühel hetkel tabas mind väga selgelt tunne, et siin ma olen juba olnud. See puudutas tööd, elu... kõike! Esimene rahmeldav uudishimu oli kadunud. Tundsin, et nüüd on aega ka kellegi teise jaoks.”
Loomult truu
Tiiu Luks, Mari-Liisi ema:
Ma olen õnnelik, et mul on selline tütar. Ei teagi, kuidas ta niisugusena meie juurde tuli ja on. Ise ei ole me midagi erilist selleks teinud. Kui, siis vahest on ta pärinud oma vanemate parimad omadused: isalt tasakaalukuse, suurepärase keskendumisvõime ja sügavuse, minult võib-olla verbaalse võimekuse koos suhtlemis- ja eneseväljendusoskusega. Keegi Mari-Liisi gümnaasiumisõpradest iseloomustas teda lõpetajate almanahhis kolme sõnaga – pikk, tark ja ilus. Need on minu arvates tabavad ja räägivad rohkem kui ainult Mari-Liisi välisest küljest.
1. klassis oli Mari-Liisil õpetaja, kes lubas teatud aja tagant tüdrukutel – neil oli tüdrukute klass – istumiskohti vahetada: et kes nüüd tahaks kelle kõrvale minna? Mari-Liis jäi alati paigale. Enda sõnul tahtis tema ikka OMA pinginaabriga istuda ja oli valmis teda tagasi ootama. Ta on tõesti truu inimene.
Emadena tahame, et meie lapsed oleksid iseendaga ja oma eluga rahul, siis on rahul ka meie süda.
