Sünnipäevalaps Kristina Šmigun-Vähi: „Sa ei pea olema inimestega, kes sulle ei meeldi, ei pea tegema tööd, mis ei meeldi. Tõuse püsti ja mine ära! Keegi meist ei pea olema kohas, kus me ei taha olla!“

Artikkel ilmus Eesti Naises 2010. aasta augustis. Siin lühendatud.

Omal ajal pani tippsportlaste perekond Anatoli Šmigun ja Ruth Rehemaa oma äsja kõndima asunud vanema tütre suuskadele. “Ukerdas ja ukerdas, aga alla ei andnud, kuni saigi sammu kätte!” Seda rääkisid mulle Kristina vanemad, ja päris ammu: aastal 1993 juhtusin ma olema esimene ajakirjanik, kes teismelise lootustandva suusatajaga tegi suurema portreeloo. Kahe patsiga Kristina istus toona rätsepaistes oma kitsas toas Tartu Annelinna korteris voodi peal ja rääkis. Vahepeal piilus ukse vahelt ema Ruth ja tõi iseküpsetatud kooki.   Suured võidud, aga ka kaotused ja pettumused olid veel ees.

Ka Kristina tütar väike Victoria sai suusad alla pooleteisesena, ja nimeks on talle pandud võidule viitav sõna. “Kui Victoria kukkus, tahtis ta suusad ära võtta. Aga mõistes, et teistel on need all, soovis neid kohe jälle tagasi! Oma sada meetrit astus ära.”

Oma ema, sõpra ja lapsehoidjat Ruthi, oma taustameeskonna võtmeisikut, kes on kõigisse laagritesse kaasa lennanud ning igal pool ja igasugustes oludes last hoidnud, tunnustab Kristina igati. “Halbade suhetega poleks võimalik sellist asja teha!” Ta on  üritanud olla ema moodi lapsekasvataja. “Muidugi saaks ka lihtsamalt. Öelda, et mängi siin omaette, ma ajan oma asju. Minu ema on aga selline, kes viib last basseinidesse, jalutama ja üritustele, mängib aktiivselt, ei jäta niisama istuma.”

Kui ta ema Ruth sai aasta ema tiitli, üllatas see Kristinat küll: “Tavaliselt on neil aasta emadel ju vähemalt kaheksa last, aga meie emmel ainult kaks!”

Aastakümneid tagasi võttis ema Ruth – “kes on lihtsalt vää-ääga hea inimene,” rõhutab Kristina – pooleks aastaks oma korterisse elama oma venna ja hiljuti Venemaalt kolinud venelannast vennanaise. “Mu isa tuli laagrist koju ja imestas, kuidas ma rääkisin nagu väike venelane. Hiljem küsis mu venepoolne vanaema: Kristina, miks sa nüüd aktsendiga räägid, nelja-aastaselt panid täiesti puhtalt!”

Siiani on vene keel isa Anatoli ja tütarde vaheline suhtluskeel, aga Kristina teatab enesekriitiliselt, et grammatikast ei tea ta mitte midagi ja jutt tuleb tal hirmsa eesti aktsendiga. “Igatahes olen ma nii eesti kui ka vene juurte üle üliuhke! Kord Venemaal pressikonverentsil küsiti, et kes ma siis ikkagi olen, ütlesin rõõmsalt: tsehhontsõ, segavereline! Teema oli lõpetatud.”

Saatuslik kohtumine trepil

Kristina ema ja isa kohtusid omal ajal Nõukogude Liidu noortekoondise suusalaagris. Ja ajalugu kordub: teismeeas kohtus Kristina suusatamise juunioride maailmameistrivõistlustel Tšehhis sümpaatse noormehega – “mäletan, et jooksime ühel trepil kokku ja mõlemad vaatasime tagasi.  Millegipärast ma  p i d i n  tagasi vaatama!”

Edasi läks kõik “väga toredalt ja aeglaselt,” kui Kristina sõnu kasutada. “Kirjutasime paberi peal kirju ja saatsime neid teineteise postkastidesse, noh, nagu sel ajal need asjad käisid!” Kristina tunnistab, et tema poolt oleks kirjavahetus Tallinna poisiga võib-olla hakanud ära vajuma, aga treenerist isa soovitas kontakti hoida. Kristjan oli käinud Soomes suusamäärdekunsti õppimas ja see oli just nimelt see ala, millest ka Anatoli lootis rohkem teada saada. “Meie isa ei teadnud piisavalt uisutehnika libisemisest ja selle määrimise eripäradest, aga Kristjan teadis!”

Nii juhtuski, et mõne aasta pärast sai Kristjanist Kristina Šmiguni meeskonna liige. “Ütlesin talle otse ära, et minul ei ole poiste jaoks aega!” Kristina naeratab uhkelt ja meenutab: “Kristjan vastas seepeale rahulikult: selge, olgu. Aa-aa-aastaid ootas mind. Mul on nii hea meel, et ta jaksas mu ära oodata! Ja kannatas ära ka selle hulluse, et  a i n u l t  sport... See aeg on nüüd meie jaoks möödas!”

Kõnelejast õhkub enesega rahulolu. Milleks selle naise ellu veel üks laar olümpiahullust?

2007. aastal, pärast pulmi, otsustas Kristina spordihooaja vahele jätta – “Küllap kõik said aru, et tahan peret luua. Aga ma ei jäänud kuidagi lapseootele. Otsustasin muuta oma elustiili ja minna inglise keelt õppima. Helistasin Floridas ühte heasse ülikooli, täitsin paberid, läksin kooli – ja hollalla, sain teada, et ootan last! Loodetavasti see lugu julgustab teisi ka: kui suure soovi vabaks annad, saab see teoks...”

Energiaid hoides

Kristina on aastaid tegelenud joogaga ja õppinud seda, kuidas hoida vaimset fookust. “See on nii kindel tunne – ma teen selle ära, mul on eesmärk ja kogu elu on sellele pühendatud,” kirjeldab ta.

Tippsportlaste seas pole ekstrasensside teema tundmatu. Oma energiate hoidmiseks on ka Kristina abi saanud bioenergeetikutest sõpradelt. “Aga see pole niisama lihtne, kui arvad – et käe- või pendlivibutused sind aitavad. Eelkõige aitab sind su enda usk!”

Ta on õppinud, kuidas saada energiat metsast, puudelt, kuidas lõõgastuda, ise enda energiatega hakkama saada – “mitte et keegi teeb sulle huuh-huuh! ja ongi korras.” Kristina kutsub oma sõpru metsainimesteks ja päikeseinimesteks: “Nad on inimesed, kes suhtlevad loodusega, aga nad ei näe sinust läbi ega ennusta sulle asju ette.”

Oma õnne sepana on ta juba aastaid järginud reeglit: “Kõik, mis sulle ei meeldi, tuleks maha jätta. Sa ei pea olema inimestega, kes sulle ei meeldi, ei pea tegema tööd, mis ei meeldi. Tõuse püsti ja mine ära! Keegi meist ei pea olema kohas, kus me ei taha olla! Vali endale inimesed, kes sulle meeldivad ja kellega suhtlemine annab jõudu.”