“Minu arvates võib kõige üle nalja heita ja seda peakski tegema – nali vabastab ning paneb tõsist ja rasket situatsiooni teisest aspektist vaatama,” leiab nukuteatri näitleja Kaisa Selde.

Naljakultuurist ja nalja mõistmisest rääkides toob Kaisa välja fakti, mida ta viipekeelt õppides teada sai – viipekeeles puudub sarkasm. “See paneb mõtlema. Mina saan naljade abil aru, kas tegu on “minu inimesega” või mitte.” Olukorras, kus publik naerma ei puhke, jaotuvad näitlejad Kaisa sõnul kahte leeri: need, kes muudavad mängu, ning teised, kes seda ei tee. Kaisa kuulub teise rühma. “Mulle meeldib mängida lavapartneritega, publikut ma partneriks ei vaja. Loomulikult on eri mängulaade ning minagi kohandan selle vastavalt publikule – aastastele lastele mängin teisiti kui täiskasvanuile, ent see saab paika juba proovisaalis. Iga etendus on erinev nagu publikki. Eks olen ka palju kordi pidanud piinlikkusega täpsustama: see oli nali…”

Hea koomik peaks Kaisa sõnul olema avatud mõtlemise ja silmaringiga, nägema elu aspekte, mis teistele ehk märkamatuks jäävad, ning oskama neid esitada läbi huumoriprisma. “Kindlasti peab hea koomik oskama naerda enda üle. Koomiku teevad heaks ausus ja julgus.”

Kaisa rõõmustab, et eestlased on stand-up-komöödia hästi vastu võtnud. “Meie publik on vaoshoitud ning vajab seetõttu žanri määratlemist. Julgetakse naerda siis, kui kavalehele on märgitud, et tegu on komöödiaga, muidu mitte – mida teised arvavad, kui ma vales kohas naeran?”

Pahatihti eeldatakse, justkui ei oskakski õrnem sugu nalja teha. Või et huumor ja naised ei sobi kokku. “Naine on väiksem ja nõrgem ning aastasadu alam olnud,” mõtiskleb Kaisa naiskoomikute vähesuse üle. “Võime küll elada võrdõiguslikus maailmas, kuid alateadvuses on see printsiip veel alles. Kui naine riietub meheks ning teeb meeste üle nalja, tundub see kohatuna, sest alam ei tohi nalja heita ülema üle. Samas kui mees paneb kleidi selga, on kõigil kohe naljakas. Seega peab naine oma naljade suhtes olema palju kriitilisem kui mees.”