Sünnipäevalaps Garmen Tabor: "Just Eestimaa eri paikades ongi p ä r i s elu ja päris inimesed, kellega pole Eesti riigis midagi lahti."
Lugu ilmus Eesti Naises 2014. aasta oktoobris. Siin lühendatud.
“Minul seostuvad õnnehetked armastusega – ning armastus oma töö vastu sagedasti kutsumusega,” ütleb näitleja Garmen Tabor.
“Ma usun, et olen hea vaataja, püüan mõista ja aru saada. Mulle meeldib, kui unustan ennast etendust jälgides ära, lähen n-ö pildi sisse, mis paneb mind mõtlema, tekitab heasuunalise tunnete-mõtete rea. Kui ma saan puudutatud.
Aga kui ma kohtan üleolevust, siis ajab see vihale. Sedagi on, mitte ainult Eestis.
Uudsust on ikka oodata noorematelt, vanemate puhul kohtad jälle mõttetäpsust, sügavust, meisterlikkust, väljatöötatust. Seda kahjuks praegusel ajal väga ei hinnata.
Ma pean väga lugu professionaalsusest, ametiuhkusest. Sa pead võtma vastutuse oma sõna, mõtte ja teo eest.
Kurb, et üha harvem küsitakse endalt, m i k s ma midagi teen? Aga see on ometi kõige olulisem küsimus üldse – mida me teeme, kui me teeme seda, mida teeme? Eetika algab just sellest küsimusest. Ja lõpeb samuti sealsamas, kui süda on külmast kangeks jäänud.
Palju oleneb sellestki, millisele maalapile sa sündinud oled. Nagu on loodus ümber, niisugune on ka inimene. Eestis ei ole lokkavat lopsakust ja kirevust ning ei kipu ka inimene siin oma hinge laotama heleda häälega ja ülevoolavalt. Kultuurilised erinevused tulenevad suurelt jaolt keskkonnast, kus sa elad. Eesti inimene on kohtadel – ma mõtlen: Tallinnast väljaspool – väga ilus, ja milliseid tegusid ta teeb, mida korda saadab, lihtsalt imetlusväärne. Päeval rabatakse põllul, õhtul tullakse seltsimajja, nähakse vaeva, et kogukond püsiks koos. Just Eestimaa eri paikades ongi p ä r i s elu ja päris inimesed, kellega pole Eesti riigis midagi lahti, ainult pisut rohkem tuge on neile vaja.
Vahel mõtlen aga, et tegelikult on ilm loba täis, äkki võiks sõnu hoopis vähem olla?”
Soe, tark ja kindel
Maria Peterson, näitleja ja lavastaja: Garmen on erakordselt soe, tark ja kindel inimene, kes on samas heas mõttes täiesti ettearvamatu. Meie sügavam sõprus sai alguse lavakunstikooli magistriõppes. Süvenes Hiiumaal “Tuulesaarte” proove tehes. Hiiumaal ööbisime proovide ja etenduste ajal eri puhkemajades. Õhtuti, kui teised olid magama jäänud, jäime sageli veel Garmeniga juttu rääkima ja tihti märkasime, et magamamineku aeg on mööda läinud ja on aeg uue päevaga alustada.
Hea kuulaja
Margus Kasterpalu, lavastaja, Saueaugu teatritalu eestvedaja:
Loen praegu tulevase lavastuse tarvis üht lasteraamatut, kus peategelaseks tüdruk, kes oskab ja suudab inimesi niimoodi kuulata, et need talle kõik oma mured ära räägivad. Ise sõnagi lausumata, vaid oma suurte silmadega kõnelejat vaadates, täielikult temale keskendudes. Ja inimestel saab sellest alati kergem. Garmeniga on minu kogemust mööda samuti. Talle on hea rääkida. Tööst, muustki. Ja isegi kui ta mõnes asjas sama meelt ei ole, ja seda juhtub, kergem saab pärast ikkagi. Iga kord.
