Aastaid tagasi, kui Elle Kull osales Uzbekfilmi “Draakonijahi” võtetel Timgani mägedes, ütles režissöör Latif Faizijev talle: “Te peaksite mängima leedi Macbethi! Te olete samal ajal väga reaalne ja irreaalne, teis on koos maisus ja müstika. Selles on leedi Macbethi tuum!”

Elle oli jahmunud, et peaaegu võõras inimene talle nii ütles. Enne Timgani mägedesse minekut ning sõjaväeriietuses ja relvastatud kooliõpetaja Manuela rolli oli ta oma mõlemat poolt selgelt tajunud.

Elle ütleb, et lapsest saadik on tal  olnud kummalisi kogemusi. See võib olla uni või ka miski muu. Äkki näeb ta vaimusilmas mingit pilti, olukorda, või teab, mis juhtub. Teatrikooli ajal pidi kursuse juhendaja Grigori Kromanov nentima: “Kull, te olite täna laval kuidagi hajevil...”  Elle oligi hetkeks “ära sõitnud” ja näinud ümbritsevaid inimesi tibatillukestena. Ta ütleb, et “loks” kerega või “ärakäimine” on temas varakult olemas olnud. Kui ta oma kummalisi olekuid mõistusega vaeb, siis mõtleb ta, et kõik võib tulla sellest, et ta kaheksakuusena vaakus elu ja surma piiril. “Ma olen juba nii kaua olnud siinpool, kuid mulle on jäänud sealpoolsusest mingi mälestus.”

Mõttejõu tiivad

Teadmine, et argielu taga on midagi enamat, ajendas Ellet süüvima vaimumaailma  ja tundma huvi kõige vastu, mida nimetatakse esoteerikaks. Üllatunult märkas ta, et mõttejõuga on võimalik teisi mõjutada – ja sai väga karmi õppetunni, mis manitses uute teadmistega ettevaatlikult ringi käima.

Näitlejatööski on eemalolekut argielust. Elle: “Igasugune looming on irratsionaalne, raskesti või üldsegi mitte seletatav. Olla alalises suhtluses isikutega, keda reaalselt polegi olemas, on normaalse mõõdu järgi pisut hullune tegevus. Ja hulljulgus on ka enda vabatahtlik seadmine avalikkuse erisuguste soovide, igatsuste, arvamuste ja kriitika märklauaks.”

Lapsepõlvekodust Haapsalust mäletab Elle oma ülesastumisi kahe toa vahelises ukseaugus ja ülal seinakapis, mis olid lava ja raadio eest. “Kord esinesin nagu Imbi Valgemäe, teinekord laulsin nagu Veera Nelus ja mõnikord isegi nagu Artur Rinne,” meenutab Elle muiates. Neid nimesid ja hääli teadis tüdrukutirts tänu raadiole. Teler oli tollal imeasi, mida käidi kambakesi Haapsalu raudteejaamas vaatamas.

Üks mees samasse raudteejaama “Anna Karenina” võtetele tulnud Moskva filmigrupist ütles Ellet nähes: “Sellest tüdrukust saab kindlasti näitleja!” 

“Mul kasvasid tiivad selga!” lähevad Elle silmad seda meenutades praegugi särama. “Esimest korda kuulsin, et keegi minu salasoovi välja ütles!”

Maagiline ekraanisarm

Südamesoov süvenes ja viis Elle pärast Haapsalus keskkooli lõpetamist konservatooriumi lavakunstikateedri vastuvõtukatsetele, kus ta pidi Voldemar Pansole ja teistele hindajatele etendama inglit ja prostituuti. “Olin nii pabinas, et mul ei tulnud meelde, mis tähendab sõna “prostituut!”” naerab Elle. “Igaks juhuks mängisin kuradit, ingli vastandit. Vana võimlejana tegin laval saatanlikke ja metsikuid hüppeid.”

Lavakoolis tuli erialatundi vaatama filmirežissöör Leida Laius, kes otsis peategelast oma filmi “Ukuaru”. Nii sai teise kursuse tudengist Elle Kullist Ukuaru Minna. 1975. aasta üleliidulisel filmifestivalil Kišinjovis tunnustati Elle Kulli Minna rolli eest parima naisnäitleja tiitliga. Žüriid võlus Elle jäägitu usk kõigesse, mida ta ekraanil teeb, tema lihtsus ja siirus.

“Ukuaru” avas Ellele tee filmimaailma. Elle on mänginud peale Tallinnfilmi mitmete tollaste üleliiduliste filmistuudiote linateostes ja Soome filmides. Kiidetud on Elle Kulli erilist, isegi maagilist ekraanisarmi ja märgitud, et  ta on näitleja, keda tahaks pidevalt näha suures plaanis.

Erakordset sarmi arvestades oleks võinud osatäitmisi olla veelgi rohkem, kuid Elle lõi ise endale barjääri, öeldes paljudest pakutud osadest ära. Elle mõtiskleb: “Imelik, et mul ei ole nende äraütlemiste pärast kahju. Võib-olla oleksin filmirolle järjest vastu võttes siiski neist ka midagi õppinud? Ma ei tea tagantjärele, mis oleks olnud õigem.”

Hinge puudutanud rollid

Elle lavakooliaegne unistus – töötada Eesti Draamateatris – läks täide. Draamateatri laval oli ta üle kolmekümne aasta. Vaataja mäletab Elle Kulli traagilist leedi Anne’i Shakespeare’i “Richard III-s”, jõulist Ilmarise emandat “Kullervos”, kirglikku mustlannat Mašat Tolstoi “Elavas laibas”,  aga küllap ka isemoodi noort naist “Bingos” või Naist “Inimese elus”, Bethi etenduses “Õhtusöök sõpradega” ja paljusid teisi rolle.

Tänu telelavastustele ja -filmidele (“Pisuhänd”, ”Tabamata ime”, “Rudolf ja Irma”, “Kahe kodu ballaad” jt) on Elle ekraanisarmi võimalik taas näha. Tänavu suvel ETV2 ekraanil olnud “Kahe kodu ballaad” ärgitas elava muljetevahetuse Perekooli foorumis, kus muu hulgas kirjutati: “Ma käisin VI klassis, kui toda filmi esimest korda näidati. Nüüd, 24 aastat hiljem seda uuesti nähes... kraapis kurku mis hirmus. Hoolimata kogu sellest nõukogude jamast, mis kohustuslikus korras seal sees oli.” Maria Marmori roll on Ellel endalgi südames.

“Tabamata ime” Lilli Ellert-Saalepit ja “Pisuhänna” Laura Vestmani võrreldes peab Elle omasemaks Laura rolli. “Mind on paar korda trammi eest ära tõmmatud ja lugematuid kordi olen tuttavatest ja oma lastestki tänaval mööda kõndinud, neid märkamata,” muigab Elle, kes nagu Lauragi liigub tänaval “oma iist”.  Õde Evi naeris, kui juhtus nägema, kuidas  Elle astus, nina  maas, oma koduuksest mööda...

Tõsielu märgates

1998. aastal sai Ellest UNICEFi Eesti Rahvuskomitee president. Näitleja sisekaemused ja üksnes iseenese ning oma lähedastega tegelemine asendus UNICEFi laiema maailmapildiga. Elle: “Hakkasin märkama  tegelikku elu enda ümber ja seda, kui palju on hädasolijaid.”

Loogiline jätk oli poliitika. 2003. aasta märtsis riigikogu valimised võitnud Res Publica valijatest 2217 andsid oma hääle Elle Kullile. Ellest sai riigikogu liige. Kui ta järgmisel hommikul pärast valimistulemuste teatavakstegemist kodumaja uksest tänavale astus, tuli talle vastu vanaproua, kes valjusti porises: “No mida TEIE seal Toompeal küll tegema hakkate? Näitemängu või?!”

“Riigikogus püüdsin jätkata seda, mida olin alustanud UNICEFis. Raske oli vahet teha, kus lõppes riigikogu ja kust algas UNICEFi töö,” ütleb Elle.

Hool ja vabadus

Elle ütleb, et ta on olnud ülehoolitsev ema ja kipub olema niisugune nüüdki, kui lapsed on juba suured. 

Kui pärast Elle ja Ago-Endriku poja Karl-Gregori sündi tulid järjestikku ilmale õeksed Paula-Rahel ja Johanna Henriette, siis jäi ema Elle lastega ligi viieks aastaks koju. Seda ei mõistnud paljud: ohverdada end laste nimel, parimas näitlejaeas!

Elle: “Kui sul on lapsed, siis tuleb nendele ka pühenduda.” Kodu ja peret teenivat ema ei pea Elle märtriks: “Kohustused on enesestmõistetavad. Pealegi on ju kogu elu üksteise teenimine, mis tahes ametit keegi peab.”

Elle peab tähtsaks vabadust, mida nad abikaasa Ago-Endrik Kergega on vastastikku teineteisele andnud. “Abielu on nagu tuli koldes. Kui topid pliidialuse pilgeni täis, nii et halgude vahele õhku ei jää, siis tuli kustub. Niisamuti tuleb teisele inimesele enda kõrval õhku jätta.”

Elle ja Endrik, koduses tavakeeles Kull ja Kerge, on mõlemad sündinud kassiaastal. Elle: “Kass tahab kõndida omapäi ja seda tuleb lasta tal teha. Ma ei taha, et keegi mind õpetaks või kamandaks. Ma ei viitsi vaielda, kuid eriti mitte ka alluda. Igaühel on õigus elada oma elu.”