Selleks, et näitusele minna, ei pea pime olema

„Ma olen ennast kunagi peeglist näinud küll, aga sellest on aastaid möödas,“ ütles näituse avamisele tulnud Veronika Sõstar, kes on siin ühe skulptuurportree modelliks. Seda pidi, nagu ta nüüd sõrmi üle oma kipskuju näomaastiku libistas, pole naine samuti varem teinud. Tore oli endaga tutvuda.

Gerli Kangur muigas rõõmsalt: „Ma avastasin oma kuju pealt, et mul on paar kortsu tekkinud. Ja sõbrannade kipspäid katsudes sain teada, millised nad välja näevad.“ Gerli on pime sünnist saati ning seepärast pole tal olnud varem põhjust näitusesaalides jalutada. Kuid ajakirjaniku küsimuse peale, kas ta ise pildistanud on, selgub, et Gerli nalja pärast ongi! „Paar korda telefoniga proovisin, aga iga kord läks mööda.“
Siin, Tallinnas Kunstihoone galeriis näitusel „Nägemise õpetus“ on skulptuurid ja fotod kõigile meeltele, neid peakski katsuma, puudutama, kompima... kuulama. Selleks, et näha ja mõista. Elo Liivi ja Jekaterina Kultajeva loodud erinevatest materjalidest skulptuurportreede puhul on kõigil ka oma puudutavad, ahaa elamust pakkuvad „lisaväärtused“. Fotograaf Annika Haasi piltidelgi on sõrmede all kobatavat – peeglikild või punktkiri või on fotod paigutatud (valgus)kastidesse. Pimeda silmade peeglisse vaadates näevad nägijad iseennast ja pappkastidesse kängitsetute sõnum on: me ei taha olla muust maailmast isoleeritud pimeala!

Nägijaile, kes pole varem pimedatega kokku puutunud, avaneb sel näitusel kambrikesi, auke ja ekraane, mis pakuvad uut vaatenurka maailmale, kus ta iga päev, silmad lahti, ringi käib, kus aga laiutavad paraku sotsiaalse pimeduse hämarad alad. Kõikide erinevate inimeste vajadustega arvestamine ei võta midagi vähemaks „normaalsete“ inimeste elus – kutsub näitus üksteist südamega märkama.

Näitus Tallinna Kunstihoone galeriis jääb avatuks 3. septembrini.