Peamised tüli vallandajad perekonnas on raha ja lapsed, aga "ekslast" ei ole olemas
Emadepäeva konverentsil „Miks me armastame kärgperet?“ rääkis konverentsi peakorraldaja SA Väärtustades Elu juhatuse esimees Kaia Kapsta-Forrester, et meil tuleb õppida elama kärgpere reaalsusega, kuhu kõik osapooled võtavad kaasa oma eelneva elu. Ning see õppimine ei ole sugugi lihtne.
„Meil endal on suhte lagunemises alati suur osa. Suhtes olles sa hakkad nägema teist inimest piiratult. Väga raske on siis, kui armumise faasist läheb suhe üle võimuvõitluse faasi. Väga paljud sinna jäävadki ega jõua armastuse faasi. Selleks, et sinna jõuda, tuleb teha teadlik valik teha ise midagi teistmoodi. Eriti kärgperes, kuhu on kaasa võetud lapsed eelnevast suhtest. Näiteks mina elan Šotimaal ning minu lapsed ei pea seda kodumaaks, vaid peavad koduks Eestit. Ning minu välismaalasest abikaasa mõistis, et lihtsam on täiskasvanul midagi muuta kui lastel. Me kolime sellepärast kõik koos Eestisse.”
„Me võime näha maailma suuremalt,” rääkis Kaia Kapsta-Forrester. „Oleme oma pere sees kokku leppinud, et andestame üksteisele. Meie peres ei karistata. Füüsiliselt kindlasti mitte, aga ka mitte sõnadega. Meie peres on igaühel õigus öelda, mida ta tunneb ja kuidas ta asjadest aru saab. Minu abikaasal eelmisest abielust lapsi ei ole. Kuid võin kinnitada, et statistika peab paika. Peamised tülide vallandajad on raha (34% juhtudel peetakse tavaperedes peamiseks) ja lapsed (14%). Kärgperedes on need numbrid 33% ja 22% ehk lastest tuleb tülisid kärgperedes rohkem kui tavaperes.”
Kuidas lahendada olukordi nii, et laps ei tunneks ennast selles uues peremudelis kõrvalejäetuna? Kuna kärgperes tuleb arvestada väga paljude erinevate osapoolte heaoluga, tekib ka rohkem probleeme, mis sageli jõuavad pereringist kaugemalegi, näiteks psühholoogi või isegi kohtuni.
„Elu kärgperes on keeruline nii lastele kui täiskasvanutele endile ning ühiskonnana on meie jaoks äärmiselt oluline teadvustada, et selliseid peresid tuleks emotsionaalselt toetada ning aidata neil toime tulla.“
Psühhoterapeut ja raamatu „Eluterve kärgpere käsiraamat" autor Katrin Saali Saul ütles, et lapsed seovad vanemaid igaveseks ning ei eksisteeri sellist asja nagu ekslaps.
„Sa jääd oma partneriga seotuks nii kauaks, kui teil on ühine laps,” sõnas Katrin Saali Saul. „Viga, mida kärgperes tehakse kõige sagedamini, on see, et kes lahkub, laseb lapsest lahti. Ja see, kes jääb, hoiab liigselt lapsest kinni. Kolmas viga – järgmine partner ei võta last omaks ja utsitab vanemat, et ta jätaks lapse n-ö maha. Aga kes on kuulnud sellisest asjast nagu ekslaps?!“
Katrin Saali Sauli sõnul elab laps rahus ja turvatundes, kui tal on jätkuvalt kaks vanemat, isegi kui nende omavaheline suhe ei pidanud vastu. „Kaks vanemat on lapsele nagu kaks maamärki, mille järgi orienteeruda. Laps ei peaks valima, vaid tal on õigus olla koos mõlemaga. Ei tohiks öelda mitte ühtegi halba sõna teise vanema kohta. Aga inimesed otsivad sageli liitlast lapses, kes toetaks ekspartneri sildistamisel halvaks.”
„Mida teha, et elu kärgperes toimiks? On vaja head tahet, teadmisi-oskusi ja hingeavarust, aga seda kõikide osapoolte poolt,” märkis Katrin Saali Saul. „Kärgpere on kui tiim. See on koostöö meistriklass. Kärgere ei ole nõrkadele, egost kantud indiviididele. Ilmtingimata ei pea laps hakkama armastama seda uut vanemat või uus partner teise last. Kuid see peaks olema austus, mis seob nad kokku. Ühine nimetaja on hea tahe, avatud süda – kuidas teha koostööd lapse heaolu nimel.“
„Lahkuminekul üks kõige suuremaid komistuskive on see, et hakatakse üksteist sildistama halvaks,” selgitas Katrin Saali Saul. „Tavaliselt ei lahku see, kes on halvem, vaid see, kes on julgem. Tavaliselt lahkub mees – või siis naine, kes on kindel oma turvalises hakkamasaamises. Ka see n-ö „halb“ partner võib aga olla lapsele hea vanem. Hakatakse kätte maksma, manipuleerides ja mitte võimaldades teisel veeta aega lapsega. Kui mõlemad võtaksid vastutuse – et nad mõlemad on vastutavad halva eest, siis ei tekiks nii palju halvaks sildistamist, süüdistamist.”
