1. Lähedus ja kaugus
Paljudes peredes on tülisid läheduse-kauguse reguleerimise teemal. See tähendab, et üks inimene on n-ö füüsiline – tahab lähedust, kallistusi, käest kinni hoidmist, ühist vaba aja veetmist jne. Teine on rohkem kass, kes kõnnib omapead. Ta soovib oma ruumi – et mõned sõbrad oleks ainult tema sõbrad või mõni hobi üksnes tema hobi.
Kunagi käis vastuvõtul üks paar, kel soovitasin külmkapile kinnitada magnetitega paberi, kus teineteise all kaks joont, mille ühes otsas on "liiga kaugel", teises "liiga lähedal" ning keskel "parajalt". Andsin neile mõlemale ülesande iga päev hinnata, kuidas nad tunnetavad teise lähedust või kaugust endast. Järgmisel korral tõdesid nad, et kui naise magnet paiknes joone keskel, siis mehe magnet kohas, kus oli kirjas "liiga lähedal", kui mehe jaoks oli lähedust parasjagu, oli seda naise jaoks liiga vähe. Edasine töö seisnes selgitamises, kui palju on neil paindlikkust teisele vastu tulla nii, et nad iseendaga konflikti ei läheks.

2. Liiga palju tülisid!
Sellise murega tullakse perenõustaja juurde sageli. Inimeste arusaamad on pisikestes asjadeski erinevad ja millegipärast ei taheta kuidagi teise seisukohtadega nõustuda. Kui suhe on alles noor ehk alla kahe aasta kestnud, võib oletada, et tegemist on ühiste reeglite paikapanemise perioodiga ning tülid mööduvad, kui on teada, kuidas ühises peres asjad käivad, ning mõlemad pooled sellega nõus on. Tihti aga kestavad tülid aastaid.
Terapeudid ütlevad, et tüli tegelik põhjus pole kunagi pesemata nõud, vaid see, mida need ühe või teise jaoks tähendavad. Samas leidub tõesti inimesi, kelle jaoks on võimuvõitlus elu loomulik osa, kuigi nad ei ole kunagi mõelnud, kelle vastu nad võitlevad. Tegelikult võiks paar olla meeskond ehk ajada üht asja – elada ühist elu. Tihti peab meeskonnatööd harjutama, et see omaseks saaks, tehes ühiselt otsuseid: kõigepealt diskuteerides, argumenteerides ning siis otsustades.
Vaja on mõista, et mõnikord on suhte tervis olulisem kui oma õiguse tagaajamine. Küsin tihti, kas parem on olla tülis ja vihane kui vahel järele anda – mida sa siis kaotad? Kas eneseväärikus haihtub, kui järele annad? Selleks, et aktsepteerida teise seisukohta, ei pea sellega nõustuma ja ehk mitte tingimata ka seda lõpuni mõistma: "Ma ei saa sinust aru, aga ma austan su otsust." Võib teha asju, mida kaasa soovib, kuigi pole selge, miks ta seda nii väga tahab. Selline seisukoht eeldab teise austamist ja usaldamist ning loomulikult kompromissivalmidust ja suhte seadmist endast ettepoole.

3. Aga tema ei...
Vaidlustes öeldakse tihti teise kohta: ta ei kuula mind, ta ei mõista mind. Kuulamisega on sageli nii, et üks väljendab oma arvamust ja teine samal ajal mõtleb, mida ta vastu ütleb, suutmata keskenduda kõneleja sõnumile ning ehk ka varasemate kogemuste põhjal eeldades, et tõenäoliselt räägib ta jälle sellest. Vahel hakataksegi juba poole jutu peal vastu vaidlema, oma vaatenurka selgitama.
Aktsepteerida, leppida, andestada on kergem, kui püüad teist mõista. Selle jaoks on imagoteraapias tore töövahend – imagodialoog, kus põhimõtteliselt teise juttu peegeldades olulistel teemadel räägitakse. See tähendab, et kordad iga partneri öeldud lauset pea sõna-sõnalt uuesti ning nii kui see pole päris see, mida rääkija mõtles, siis ta täpsustab. Kuulaja kordab, kuni ütleja jääb taasesitusega rahule.
Üks räägib end kindlal teemal tühjaks ning siis vahetatakse rollid. Enne kuulajaks olnu võib kas muul teemal kõnelda või öeldut kommenteerida. Kui olen harjutust paaridega teinud, siis tunnistavad eriti sageli mehed, et raske on aktiivselt kuulata ja aru saada – peas tekkivad vastulaused kipuvad kuulamist rikkuma. Soovitan peegeldamist teha rahulikus õhkkonnas, mitte tüli käigus – ja just tõsistel teemadel, mil eriti tähtis, et teineteist kuulatakse.

4. Muutumist eeldades
Harvad pole juhud, mil ühel poolel on kooselu jätkamiseks väga selged nõudmised – ta soovib, et teine teatud osas muutuks, teeks mingeid asju teistmoodi või üldse ei teeks. Pehmema variandi puhul ütleb üks, et siis me nii palju ei tülitseks ja suhe oleks parem, kui teine ei teeks seda või toda. Minu jaoks on siis oluline ülesanne koos paariga avastada, milline on süüdistaja ja muutumise nõudja enda panus sellesse, mis talle ei meeldi.
Näiteks kui naisele ei meeldi, et mees ta peale karjub, siis võiks ta ise mittekarjumisega alustada. Või kui naine tahab, et mees temaga rohkem räägiks, võiks ta teha jutus rohkem pause, et mehel tekiks võimalus sõna sekka öelda. Või siis ei peaks olema naine mehe öeldu suhtes nii hinnanguline, et mees ei julgegi oma arvamust avaldada ning naise pahandamisest hoidumiseks pigem vaikib.
Kui endale sisendatakse, et mul pole suhtes sellepärast hea olla, et partneri käitumine ärritab, siis lasub süü teisel ja sellega ka vastutus suhe jälle heaks muuta. Muuta saame aga ju ainult iseennast. Seega soovitan pigem lähtuda põhimõttest: käitun nii, et olla oma partnerile hea kaaslane. Kui viiekümnele lähenevad inimesed püüavad väita, et nemad enam ei muutu, siis mina usun, et inimene on võimeline muutuma kogu elu, aga loomulikult on seejuures oluline tahe.

5. Täiuseiha
Palju probleeme tekib sellest, et partnerilt oodatakse kõigi oma vajaduste rahuldamist. Naine tahab, et mees hästi tantsiks, teeks oma kätega valmis lastetoa mööbli, oleks seltskonnas jutukas kaaslane, huvituks poliitikast, kaunitest kunstidest, oskaks kõiges kaasa rääkida, oleks kirglik voodis, mõistev ja toetav abikaasana, mängiks pisipõnnidega, teeks perele süüa ja teeniks ka korralikult. Ei välista, et kirjeldatud inimene eksisteerib, aga ülekaalus on need, kes igatsevad enamat, kui nende partner saab pakkuda. Ühelt poolt tundub neile küll, et on sobimatu avalikult pretensioone esitada, sest tegelikult on ju kaasa tore ja paljude sõbrannade valikutest pea jagu üle. Teisalt ikkagi närib, et tahaks rohkemat!
Soovitan esmalt teha vahet soovide ja vajaduste vahel. Vajadused on need, ilma milleta me ei saa ennast pikalt hästi tunda: turvatunne, usaldus, austus... Soovid võivad olla ka lühiajalise mõjuga kapriisid: käime koos teatris, loeme samu raamatuid ja arutleme siis koos nende üle... Nii mõeldes võib jõuda järeldusele, et ehk tasub tõesti remondi tegemiseks palgata asjatundjad, kuigi tegelikult nii väga meeldiks, kui mees oma kätega tapeeti paneks.
Tõsi, mõningate soovide ja vajaduste piir on hägune, aga siiski soovitan ka vajaduste puhul kaaluda, kas neid saaks rahuldada keegi teine peale oma kaasa. Kui naine on jutukas ja mees hea vestluspartner ei ole, ei pea sa loobuma rõõmust jagada detailselt oma eluseiku ja tundeid – seda saab teha ju ka sõbrannadega. (Igaks juhuks lisan, et suhet puudutavaid teemasid peaks arutama ikka eelkõige oma kaasaga.) Ei tasu oodata, et kaaslane rahuldaks k õ i k i vajadusi. Oluline on, et ta rahuldaks kõige tähtsamaid ning neid, mis paarisuhte reeglitega sobivad.

6. Töö kui armuke
Viimasel ajal on ehk töönarkomaaniat vähemaks jäänud, aga siiski on palju mehi ja naisi, kes pahandavad, et kaasa teeb liiga palju tööd või kulutab liiga palju aega oma hobile. Võrdlen siinkohal tööd või hobi tihti armukesega, sest mõju suhtele on osalt sarnane – üks veedab töö või hobiga rohkesti aega, ta mõtted on selle juures ka kodus, ta on sellele pühendunud ning partner peab ta töö või hobiga tähelepanu pärast konkureerima.
Kui asjadest nii mõelda, siis nii mõnigi ehmub ning soovib ajakasutuses ümberkorraldusi teha. Variant on ka partner oma hobisse kaasata, kui too on avatud meelega. Siis saab kiilu löövast tegevusest ühine ajaveetmine, mis kasvatab lähedust.

7. Aeg maha?
Vahel tullakse minu juurde siis, kui üks pooltest tunneb, et läbisaamise parandamiseks on vaja aeg maha võtta ning natuke eraldi elada. Sel puhul on minu kommentaar pea alati üks: koos olemine tekitab lähedust, eraldi olemine kaugenemist! Soovides suhet jätkata, peaks pigem koos probleeme lahendama, mitte lootma, et eemal olles tekib suur igatsus teise järele – märk, et peab kokku jääma. Minu põhjendus on: aja mahavõtmisega ei lahendata probleeme, mis on paari teineteisest kaugenema pannud, aga just nendega on vaja tegeleda.
Kui on oht, et kokku jäädes tülitsetakse nii palju, et viimanegi tunderaas kaob, siis kehtestame reegli, et probleemidest räägime ainult teraapias. Tihti on see ühele või mõlemale kergenduseks, sest siis ei ole kodus pidevat pingeõhkkonda: üks kardab, et asi jääbki õhku, ning tõstatab mingit teemat taas ja taas, ning teine tunneb, et ta hing näritakse seest.

8. Lahku!
Osa paare tuleb juba lahkumineku jutuga: üks ahastab, et ta enam ei kannata mingeid asju välja, läheme lahku – ja teine püüab kaaslast ümber veenda. Siis küsin ma tihti, kas tahetakse eemalduda suhtest või probleemist. Vahel lihtsalt tuntakse, et olukord on lootusetu ja ainuke pääsetee suhte lõpetamine – pole inimest, pole probleemi. Tihti on aga võimalik lahkuajav probleem teraapias lahendada ning siis tundub sama partneriga jätkamine sobiv asjade käik.
On olnud juhuseid, kus paar on otsustanud lahku minna, aga tahab teada, miks nii läks, eesmärgiga, et tulevikus loodavad suhted oleksid pikaajalised ja õnnelikud. Vestluste käigus selgub, et põhjused, miks selline otsus tehtud sai, kaovad – ja seega muutub ka paari otsus.

Tupikust välja

Süsteemses pereteraapias küsitakse probleemide kohta palju küsimusi, mis koos vastustega võiksid ühel hetkel tekitada inimeses senisest teistmoodi mõtteid. Et tõesti – ka nii on võimalik, sellisele variandile pole enne mõelnud... Kui teistmoodi mõte läheb idanema, siis võib toimuda mõttemuutus ning sellest alguse saada käitumise muutus.
Kui ühe partneri käitumine muutub, peab muutuma ka teise oma, nii teiseneb nendevaheline suhe. Teraapiasse tullakse üldjuhul ummikseisu tõttu. Suhte muutumine viitab sellele, et tupikust on välja saadud, aga kuhu suhe edasi liigub, on juba paari enda teha ja otsustada.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta aprillis.