Olavi Pihlamägi: kas oskate öelda, mitmendal sekundil meie eurolaul tegelikult algas? Õige vastus – 53ndal

Kui ma olin kuulnud ja näinud Eesti Laulu finaalkontserdil Jüri esitust, panin ta kohe esikohale, sest see oli meisterlik etteaste. Eriti tänulik olin helimeistritele, kes taustalauljad kuuldavale lasid. See lisas võimsust, abistas lauljat ning oli igati mõjus. Nüüd Stockholmis oli taustvokaal pigistatud kilukarpi piuksuma ning abi sellest polnud üldse. Kuradima kahju!

Eurovisiooni 61. lauluvõistlus on oma esimese vaatuse ära mänginud ja nagu stsenaarium ette näeb, oli pisaraid ja naeru. Meie paraku naeru poolele ei pääsenud. Kas oleks vaja Raplamaa looduslaps Jüri ette võtta ja tema saunaleiline tagumikuke, mis Eurovisioonil mõõtu andvaid vähemusi oleks vaheklipi abil pidanud er(g)utama, triibuliseks teha, et ta meie (sala)ootusi ei suutnud täita?

Jätame Jüri oma haavu ravima ja püüame pisut arvata, mis oleks võinud olla teisti. Üks meenutus viib mind aastasse 2002, kui Tallinna Eurovisiooni ühes vaheklipis oli samuti saun, täpsemalt küll saunabuss… Ring sai 15 aastaga täis ja uhke tunne on meenutada, et 12. mail ehk homme 15.aastat tagasi laulusid Padar ja Benton Kopenhaagenis Eesti võidule.

Kui ma olin kuulnud ja näinud Eesti Laulu finaalkontserdil Jüri esitust, panin ta kohe esikohale, sest see oli meisterlik etteaste. Eriti tänulik olin helimeistritele, kes taustalauljad kuuldavale lasid. See lisas võimsust, abistas lauljat ning oli igati mõjus. Nüüd Stockholmis oli taustvokaal pigistatud kilukarpi piuksuma ning abi sellest polnud üldse. Kuradima kahju! Jah, Jüri oli närvis ja seda kindlust ei vokaalis ega žestides enam polnud. Seega etteaste jäi lahjemaks. Kas visuaalselt oleks meie finaali lahendus olnud parem rootslaste pakutust? Tahtmata olla vahekohtunikuks, meeldis mulle meie variant refräänis ootamatult esile tõusnud punase fooni ja kolme Jüri näoga paremini. Rootsi lavastajad olid küll mängukaartidega oskuslikult mänginud ja tegelikult oli see väga huvitav. See toetas laulu küll sisuliselt, aga kogu kupatus oli liiga kirju.

Palju reklaamitud ja suures saladuses hoitud kaarditrikk, mille Jürgen Veber ise lepingutega pitseeritult lavastas, mõjus kui "Naabriplika" bussipeatuses tinistavate Inseneri ja Sokratese etendus Tolale, kes, mokk töllakil, oleks pidanud seda nautima. Kahjuks mina ei nautinud ja ilmselt ei jaganud enamik televaatajaid üldse asja tuuma. Kui Jüri oleks kaardipaki selliselt suutnud põrandale virutada, et sellest oleks moodustunud sõna Victory või number 1 või neli ässa, siis oleks efekti ja mõtet ka!

Olen tuima järjekindlusega korranud, et Eurovisioon pole ainult lauluvõistlus. See on lavaline muusikaline etendus, millele antakse hindeid nii kõrvade kui silmadega. Kuldne raadiote playlistide koostamise tõde, et õige hitt peab esimese 10 sekundiga panema kuulama, kehtib ka meie puhul.
Kas oskate öelda, mitmendal sekundil meie laul tegelikult algas? Õige vastus – 53ndal. Hiti jaoks lubamatult hilja ja ärge sööstke eurooplasi süüdistama, et nad asja ei tunne. Küllap nad tunnevad, kuid meie oleme oma mättakese otsas liialt kindlad endi oskustes. Kas oleks pidanud mitte usaldama Rootsi teletegijaid ja tooma kaasa oma lavastuse, nagu tegi seda Venemaa? Öelge, kes oleks meil suutnud midagi sellist välja mõelda ja teostada? Olen kuulnud eurokuluaaridest, et taolise vinge lavastuse hind olevat 50 000 pluss tehniline teostus. Kas meil on see tagataskust võtta? Meie müüme juba pileteid järgmise aasta Eesti Laulule, et ots-otsaga kokku venitada ja mitte Rumeenia kombel võlgade pärast väljavisatud saada. Mõne asjatundja hinnangul olevat kõik endised sotsmaad EBU-le (Euroopa Ringhäälingute Liit) võlgu, kuigi mitte 14 miljonit eurot nagu Rumeenia.

Enda kunsti demonstreerimine 3 minuti jooksul on nähtav sadadele miljonitele vaatajatele Euroopas, lisaks Austraalia ja veel 200 miljonit huvitatut Hiinas. Kuid sellel kõigel on hind ja see pole sugugi odav. Seepärast peaks otsus saata Eurovisioonile parim sündima mitte ainult rahva tahtel. Miks paljud riigid ei korralda enam suuri eelvoore, vaid teevad otsuse väikeses ringis? Nii tegi seda Venemaa, kes ilmselt on üks kolmest peamisest võidu pretendendist. Teine pretendent on Rootsi, kellele Eurovisioon on rahvuslik hasart, mis oma pompoossete eelvoorudega vaimustab ja tuhandete eelvalikusse saadetud lauludega suudab hea taseme kindlustada.

Äkki oleks õigem minna kindla peale ja tellida laul rootslastelt? Panite tähele, et I poolfinaalis oli neli Rootsi heliloojate laulu, mis esindasid Tšehhiat, Küprost, Aserbaidžaani ja Maltat. Ja kõik need neli jõudsid finaali. Kõigi nelja kohta peab tunnustavalt lisama ka seda, et laulude visuaalne pool oli väga meisterlikult lahendatud. Rootslaste tiimidele võis panustada ehk – lollikindel variant! See aga tapab ainsa rahvusvahelise väljundi, mida meie oma laululoojad veel omavad ja mille nimel tasub pingutada.

Kas Cartoon oleks tänavu paremini esile tõusnud? Kui Kristel oleks vokaalselt pingetele vastu pidanud ja multifilmi oskuslikumalt solistiga sidunud, siis oleks ma nende poolt hääletanud. Kahjuks aga see polnud nii ja Jüri oli seekord meie parim valik.

Kas minu enda hinnangud finaali jõudnutele kattusid rahva ja žüriide omaga? Valdavalt küll!
Mulle ei mahtunud hinge, et väga efektne ja kaunis Island jäi ukse taha. Olin üllatunud, et Austria end lastelaulukesega suutis edasi suruda ning Horvaatia koha peal oli mul kirjas nii + kui -, mis tähendas, et suurt nagu pole ette heita, aga vaimustust ka ei tekita. Eks see massiivses kleidis lauljanna oma tuhkhalli poisipeaga meenutas mulle meie kuulsat dirigenti Tiia-Ester Loitmed, kes presidendi vastuvõttudele oskas alati taoliste mammutkehakatetega kohale ilmuda. Kuna Horvaatia oli pärast kaheaastast pausi taas võistlemas, siis ehk oli korraldajatel ka kohustus kedagi endisest Jugoslaaviast edasi upitada. Ja siin oli Horvaatia, Montenegro ja iseäranis Bosnia-Hertzegoviina ees omaette klass. Iseäranis jube oli viimane okastraadiga poolitatud lava ja soojuskiles esinejatega. Muide, aastal 2013 ei pääsenud ükski Jugo riik poolfinaalidest edasi ning parasjagu ähvardusi ja skandaale see kindlasti ka tekitas. Ma pole nii sinisilmne, et välistaks võimalikud geopoliitilised (kokku)mängud. Sõpru peab oskama hoida.

Minu enda üks lemmikuid oli Ungari. Jah, selles laulus oli 2014. aasta võiduloo sugemeid. Lavastus Stockholmis oli palju viletsam kui seda oli Budapestis nähtu. Miks rootslased kõik efektid maha nülgisid? Ehk kartusest, et laul liiga kõrgele tõuseb? Samas suutis Freddie end vaatama ja kuulama panna. Tubli!

Imetlusväärne oli Venemaa lavastus, kus oli nii fantaasiat kui raha mekki – perfektne! Ma ei vaimustu niivõrd laulust ega Sergei Lazarevist, kes on kindlasti staar, vaid suure kombinaatori Filip Kirkorovi entusiasmist igal aastal erinevete lauljate (ka erinevatest riikidest) Eurovisioonile tulla. Kui ta enda tulemus 1995. aastal oli tagasihoidlik 17. koht, siis on Filip otsustanud nui neljaks võitu maitsta kasvõi heliloojana. Tõsi, siin on kreeklastest abiliste maitset rohkem tunda. Olen seda meelt, et Venemaad peapretendendina võidule ei tohiks alahinnata.

Ma julgeks ennustada, et Holland oma mõnusa country stiilis looga võib finaalis päris kõrgele tõusta, sest visuaal oli hea, esitaja Douwe Bob, vaatamata biseksuaalsusele (Reikopi vaimukas remark), samuti. See oli alles kahe aasta eest kui Hollandi duo The Common Linnets skandaalse Austria habemega naise järel teiseks tuli just samatüübilise looga.

Kuidagi soe tunne oli vaadata daamilikus küpsuses Malta esindajat Ira Loscot, kes 14 aasta eest Tallinnas end teiseks laulis. Kas teda aitab seekord võistluse kalleim kleit ja rasedus nii kõrgele tõusta, ma kahtlen, aga pildile jääb ta kindlasti. Samuti jääb pildile ka armeenlanna Iveta Mukuchyan, kes sädelevas trikoos oma keha saledust demonstreeris. Julguse eest 12 punkti ja lavastuse eest ka. Naftariik Aserbaidžaan ehib end juba aastaid Rootsi sulgedega, kuid imet, mida Samra peaks tegema, ilmselt ei sünni.

Küprose rokkarite rootsi rokk oli kuulatav ja pani jala tatsuma. See oli kui suutäis soolasemat muidu magusavõitu õhtus.

Kui Eurovisioonile tullakse legendaarset Leonhard Coheni mängima, on see naljakas, kuid ei midagi enamat. Just seda taotles türgi teletäht Serhat, kes end olevat San Marino lipu alla ostnud. Aga teda pandi tähele, mis on peamine!

Täieliku tähelepanuta jäid aga võistluse alguses esinenud soomlased, kelle võimlemiskava kuulus rubriiki „halb maitse“. Kui teisena ilmusid lavale kreeklased, jäi mul suu imestusest lahti, sest nende naissolist oli äravahetamiseni sarnane meie keskerakondlasest riigikogulase Oudekki Loonega. Laul ise samal tasemel soomlastega. Moldova oli end varustanud kuulsa heliloojate tiimiga ja Peterburist pärit Lidiaga, keda laval püüdis aidata kosmosekutist tantsija, kuid asi tundus veidi ajast ja arust ning üleüldine närvilisus kahandas väga oluliselt lõpptulemust.

Mulle meeldisid väga naljad rootslaste kuulsa ansambliga Europe, kes kogu aeg püüdis kontrollsõnade peale mängima hakata. Arvan, et seda nalja veetakse läbi teisegi poolfinaali ning finaalis nad ka mängivad. Ma väga tahaks seda!

Üks asi, mis mind veidi imestas, oli Globeni täituvus. Jäi mulje, et kõik kohad polnudki välja müüdud, mis rootslaste eurovisioonilembust arvestades, on kummaline. Olnud 2001.aastal ise Globenis kohal, tean, et kõiki küljesektoreid välja ei müüdagi, on siiski imestust, et režissöör pooltühjade pinkidega kaadri üldse eetrisse lubas.

Olin eilse õhtuga rahul ja jään rahule ilmselt ka eesootavaga. Pinget ilmselt jätkub ja kui see palju kära ja segadust tekitanud uus häälte edastamissüsteem laupäeval end õigustab, oleme taas targemad ja õnnelikumad.

On meie Eurovisiooni võidu 15. aastapäev. Foto Marko Mumm

Lõpetan oma seekordse kommentaari hea sõbra Juhan Paadami sõnadega täna hommikuses Vikerraadio saates: „Raadiomajja tulles ei märganud ma möödasõitvatel autodel leinalinte“.
Küsimus, kas meie poisid tulevad nüüd koju või naudivad täiel rinnal edasi kevadist Stockholmi, ei pane vähemalt minul pead valutama.