Noorusest, haigustest, mälestustest: mida aeg edasi, seda rohkem kaaslasi jääb meist maha
Kui sai oldud noor lapsevanem, siis keerles jutt ikka armsate järglaste ümber, nende naljakad ütlemised, saavutused kõndima, rääkima ja lugema õppimisel täidavad ju suures osas lastevanemate elu. Kui oleme saanud vanavanemateks, siis kordub see teema lastelastega. Soomerootsi kirjanik Merete Mozzarella on kirjutanud võrratu raamatu vanaemaks olemisest ja seal mainib ta sedagi, et kui koguneb seltskond vanaemasid, siis võetakse peagi välja lastelaste pildid ja ühine lemmikteema võtab kiiresti tuure.
Aga kui juba lapselapsedki „nunnueast“ väljas, siis on paraku-paraku üheks läbivaks teemaks vererõhk, rütmihäired, veenilaiendid, seljavalud, luude hõrenemine ja nii edasi, vähemalt naiste seltskonnas.
Ja mida aeg edasi, seda tõsisemaks asjad lähevad, seda nukramaks see haiguste jutt meid muudab, seda pikemaks ja keerulisemaks muutub arstirohtude nimekiri, mille kasutamise kogemusi omavahel jagatakse, seda saatuslikumaks haigused, mida põetakse.
Vanusega tuleb ka soov oma kunagisi kaasteelasi aeg-ajalt taas kohata. Klassikokkutulekud, millesse nooremana teinekord koguni väikese üleolekuga suhtuti – igaühel oma elu, omad rutud – muutuvad aasta-aastalt üha olulisemaks, hakatakse tihedamini kokku saama, kunagisi kooliaegu meenutama ja elukaare üle mõtisklema. Siinjuures pole tähtis, kes meist elu jooksul saanud, milliseks elu meid vorminud. Ka Soome eelmine president Tarja Halonen tunnistas, et üha rohkem on talle tähtsaks saanud kohtumised vanade kooliõdede-vendadega ja et need kokkusaamised muutuvad aastatega üha vajalikumaks ja südamlikumaks.
Kuid jah, see eakate paratamatu lemmikteema – tervis … Ise olen pärit vahetult pärast sõda sündinute põlvkonnast. On kurb tõdeda, et minu põlvkond tundub olevat kergesti haavatav, kergesti haigestuv, nõrga tervisega.
Mulje on, et kahe suure sõja vahel sündinud peaksid nagu kauem vastu, kuigi neilgi on tulnud elu jooksul mitmeid väga keerulisi aegu üle elada. Aga just neis põlvkondades on tublisti pikaealisi, kõrges vanuses reipaid ja tegusaid inimesi.
Meie generatsioonil aga on tulnud vastu võtta juba päris paljude klassikaaslaste surmateateid, liiga paljude … Aeg on lennanud kiiresti ja kuigi aastakümnetesse on jäänud palju sündmusi, rõõmu ja muret, võite ja kaotusi nii isiklikus kui ka ühiskonna elus, on ometi tunne, et alles see oli, kui üheskoos lõpupidu pidasime, ellu astusime ja siis üksteist pikemaks ajaks silmist kaotasime.
Meenutan sageli oma koolipõlve ühte lähemat inimest, pinginaaber Tiinat, kes pärast pikka ja kangelaslikku võitlust raske haigusega lõpuks alla pidi andma. Ta meenub mulle noore ja kaunina, nagu ta koolipõlves oli, ilmub vahel mu unenägudesse, ilusad pikad lokkis juuksed lehvimas ning kaunid tumedatest paksudest ripsmetest varjutatud silmad mulle tähelepanelikult otsa vaatamas. Mõnikord on ärgates kummaline tunne, nagu otsiks ta minuga kontakti. Küllap on minu oma mõte see, mis neid unenägusid sünnitab, küllap tunnen nüüd kunagisest heast sõbrast puudust.
Tõepoolest, kui palju oleks meil praegu, kus õppimisele, eneseteostusele, pere loomisele ja laste kantseldamisele ning leivatööle kulunud aastad seljataga, teineteisele rääkida, kui tore oleks aeg-ajalt kokku saada ja meenutada! Ühe mällu on jäänud ühed, teise omasse teised asjad, oleks vahva kas või selle üle vaielda, kuidas kõik kunagi „tegelikult“ oli. Kahjuks ei ole see nüüd enam võimalik. Ja varem ei olnud selleks kahjuks mahti.
Mida aeg edasi, seda rohkem kunagisi kaaslasi jääb meist maha, jääb naeratuseks vanal fotol, üha kaugenevaks mälestuseks, igavesti nooreks meie minevikku suunatud mälus. Olen ennast tabanud selleltki, et mööda kiiresti muutuvat kodulinna käies mõtlen: kui kahju, et mitmed mu noorusaegsed sõbrad seda ei näe ja omal, meie põlvkonnale omasel kergelt pilkaval moel ei kommenteeri. Jah, väike pilge oli meile omane, sest keerulistest aegadest oleks ilma irooniata olnud üsna raske läbi tulla ja teatud skepsis on meile siiani külge jäänud.
Kuid elu läheb edasi. Läheb edasi meie lastes ja lastelastes ning tore on leida mõne ajalehepildi allkirjast, kunstinäituse kataloogist, kontserdikavast, edukate firmade registrist tuttavat nime ning uhkusega mõelda: see ju mu kunagise klassivenna või -õe poeg või tütar.
Elukiri, oktoober 2012
