Minu esimesed kohtumised näärivanaga, kellel olid lakk-kingad

1960-ndatel olid nääripeod Kuremaal tavaliselt kas 27. või 28. detsembril. Algkoolil suurt saali ei olnud, kus seda korraldada ja seega peeti kõik suuremad peod Kuremaa lossis, mis oli tolleaegse Kuremaa sovhoostehnikumi õppehoone. Lastel oli põnev ja uhke sinna minna, sest suurde kõrgesse saali mahtus kõrge kuusk, milletaolist kellegi koju ei oleks saanud panna. Kuusk oli rikkalikult ehitud ja kuuse all oli suur tugitool, kus näärivana istus.

Näärivana punane mantel oli üpris kantud ja habe takune, vitsakimp oli ka vööl, aga jalas olid lakk-kingad. Tavaliselt olid kõik vanemad ka peol, ainult minu pinginaabri isa jõudis peole alles siis, kui näärivana oli läinud...

Enne näärivana saabumist oli suur eeskava, seal tehti nii püramiide kui tantsiti ringmänge. Alati oli ka näärinäidend, mida paar kuud enne õpiti. Kõik tahtsid seal võimalikult head osa saada, aga paratamult pidi keegi jänest või kuusekest ka mängima. Elu esimeses näidendis mängisin ma imeilusat nukukest, kes oli pirtsakas ja ei tahtnud teiste mänguasjadega koos olla. Sellise valiku põhjus võis olla minu uues roosas kleidis, millega ma piisavalt eputasin, nii et õpetaja halastas minu peale ja andis selle rolli. Tegelikult seal midagi mängida ei olnudki.Mind pandi lava taga suurde pappkasti, siis lükati mind lavale ja mina pidin sealt välja hüppama.

Kuusekeste koori jaoks lõikasime paksust rohelisest lauapaberist endale kuusekujulised mütsid pähe, tagant liimiti otsad kinni. Et kõik see sädeleks, toodi kodudest katkisi kuuseehteid või läks mõni ehe iseenesest katki. Kõik see purustati väiksemateks kildudeks. Siis kaeti kuusekese esikülg liimiga, suruti särav puru sinna külge ja jäeti kuivama. Tavaliselt kukkus esinemise ajal nii mõnestki kuusekesest sädelevaid kilde, kuid see isevalmistamine oli tore.