Ebameeldiv süütunne jälitab mind terve õhtu – miks ma ähmis olles lähtusin automaatselt iseenda eelistustest? Tuleb meelde veel sarnaseid olukordi: kuidas keegi teatab enda ja kaaslase nimel, et „Meie täna ei joo!“ või „Tänan, ei, meie magusat ei võta!“ - ilma et oleks küsinud, kas teine tegelikult ei sooviks seda klaasi veini või tükikest torti. Või kuidas 50-aastane hiljuti abiellunud mees vastab perelisa-küsimuse peale: „Ei,  m e i e  oleme selle jaoks liiga vanad!“, keskendumata asjaolule, et ta naine on temast ju üle kümne aasta noorem… Võrdusmärk minu ja meie vahele tuleb mõnikord nii kergesti ja loomulikult ning alles hiljem taipad, et tegemist oli eheda enesekesksusega… Aga siis on juba hilja.