Viimased poolteist kuud olen endalt ilmselt seda küsimust rohkem küsinud kui kunagi varem ja olen jõudnud järeldusele, et tegelikult on miks küsimustele ausalt vastata väga raske. Isegi endale."Miks ma teen seda mida ma teen?", "Miks ma trenni teen?", "Miks ma söön?", "Miks ma magistrisse ei astunud?", "Miks ma olen elus just siin, kus ma olen?", "Miks ma mõtlen nii, nagu ma mõtlen?".

Tegelikult just see viimane miks küsimus on see, millega olen viimasel ajal tegelema hakanud – "miks ma mõtlen nii, nagu ma mõtlen?" Mis selle taga on? Kas miski ajendab? Kui jah, siis mis? Kas selle taga on mõni teine mõte? Kui mingisuguse häiriva mõtteni viib mõni selle all olev mõte, siis järelikult tuleb enda jaoks ju lahti seletada kõik need allolevad mõtted ja ratsionaalselt oma mõtete tõekspidamist hinnata, et siis häirivast mõttest ajapikku lahti saada.

Toon näite, ma mõtlen, et "ma pean sööma vähem kui mu elukaaslane". Mis selle mõtte taga peidus on? Ilmselt nii mõndagi: kui ma söön vähem kui mu elukaaslane, siis ma tunnen ennast naiselikumana. Naised peavadki vähem sööma, sest nende energiakulu on päevas väikesem, kui ma söön vähem siis ma tunnen ennast saledamana. Ehk siis tegelikult on selle mõtte taga peidus hoopiski muud mõtted, millega tuleb tegelikult enne tegeleda, kui mingisugusest totrast mõttest lahti saada. Mis defineerib naiselikuks olemist? Kas ma vaatan, kui palju teised naised oma meeste juuresolekul söövad? Milline on naiselik naine? Jne.

Mõtetel on väga suur jõud ja tihtipeale me saame aru, et meie mõtted ei ole tegelikult ratsionaalsed, aga me siiski käitume nende mõtete järgi. Selleks aga, et oma arusaamasid muuta, millel pole mingisugust kasu minu elus, tuleb nendega päris kõvasti tööd teha. Sest isegi selleni jõudmine, et ma taban ennast millelegi mõtlemast, mis mulle ei meeldi, on päris kõva töö. Rääkimata siis sellest, et jõuda järelduseni, et mingi jabura mõtte taga on sada muud mõtet, mida eelnevalt analüüsida ja hinnata.

Teisi põnevaid lugusid Sally blogist näed SIIT