Sõbrannade põhiteemad olid mehed ja nendega seotud suhted. “Kui olin saanud 35, tuli mu ellu mees, keda väga armastasin ja kes muutis mu elu suunda,” jätkab Marleen. “Elu ent tahtis, et üheksa kuu pärast läksime lahku. Kedagi teist kummalgi ei olnud, tunded olid mõlemapoolsed, kuid tekkisid ületamatud takistused. Nüüd tean, et me ei osanud teineteisele anda seda, mida vajasime. Valasin kogu valu oma jutuajamistesse noore sõbrannaga. Aimasin küll, et ega ta mu saladusi ei hoia ja räägib need ilmselt teistele edasi. Kahtlus tekkis, kui ta mainis, et keegi ta sõbrannadest ütles, et ma olen nagu Anna Karenina… mida iganes see ei tähendanud. Usaldasin teda ikka.

Poolteist kuud pärast lahkuminekut tundis sõbranna, et tahab mulle haiget teha. Ja torkas mind: “Vaata, milline sa oled! See on loomulik, et ta su maha jättis!””
See oli valusam löök kui lahkuminek kallimast. “Sain nii heleda laksu, et katkestasin sõpruse. Kui on sellised sõbrad, pole vaenlasi vajagi.”

Kaks ja pool aastat hiljem oli Marleen lahkuminekust üle saanud ja andestanud ka sõbrannale. “Proovisime temaga suhteid taastada, kuid saades oma juttudele tagasisidet stiilis “vaatame, mida sa kolme päeva pärast mõtled” ning suhtenõu “ära diipi pane” ja “ära seksiga oota”, sain aru, et nüüdseks asume juba täiesti eri planeetidel. Mulle meeldib mu elu ja tahan olla nii diip, kui ma parasjagu olen. Usun jätkuvalt, et sõprus rajaneb teineteisest hoolimisel ja usaldusel, mitte teise ellu sekkumisel või hinnangute andmisel.”

Lugu ilmus Eesti Naises 2017. aasta juulis. Siin lühendatud.