„Mehed ei nuta” filmiti suvel 50 aastat tagasi

 (3)
„Mehed ei nuta” filmiti suvel 50 aastat tagasi
Kalju Karask ja Endel Pärn filmis "Mehed ei nuta".Anton Mutt/ERR Fototeek

50 aasta tagasi 1968. aasta suvel filmiti põhiliselt Muhumaa lähedal Kõinastu laiul algul palju kriitikat saanud, aga hiljem kultusfilmiks tõusnud teos „Mehed ei nuta”, mida ETV näitab mitu korda aastas siiamanai.

Aeg läheb, pilt tuhmub ja lint hakkab krabisema. Tehniliselt saab kõike uue sõna järgi sätitada, aga kui filmi hingus ja mõtted oleks jäänud maha 50 aasta taha, ei aitaks tehnika midagi. „Mehed ei nuta” telefilmil on läinud teisti.

See film sündis kuidagi loomulikul teel. Situatsioon, olematu sanatoorium ja nn üksik saar, olid olemas ja seejärel valiti näitlejad. Siis vastavalt hakati kirjutama konkreetset teksti just neile. Isegi tegelaste ja näitlejate nimed on filmis ju samad.

Filmi võtted toimusid siis 1968.aasta suvel Muhumaa lähedal asuval Kõinastu laiul, kust sai jalgsi läbi mere Muhumaale minna.

Flimis ütlebki Liia Laatsi tegelane Ervin Abeli tegelasele: „See saar on rohkem poolsaare moodi saar.“ Tegelikult võib vee keskel asuvat laidu mööndustega siiski saareks nimetada. Seal asus tõesti ka filmis nähtav mahajäetud talu. Seda kohta soovitasid Koguva küla inimesed, kes filmitegijate oma saare otsingutest kuulsid. Kõinastu on Koguvalt hästi näha.
Sanatooriumivõtted tehti aga teises Eesti otsas Narva-Jõesuus.

Loe veel

Seotud lood:

Gerda Kordemets ja Anne Tuuling kirjutavad raamatus „Sulev Nõmmik:“Kui näeme, siis teretame!““ filmi saamisloost ja näitlejate valikust. Käsikirja autor Enn Vetemaa on seal meenutanud: „Kui silme ette kerkis näiteks Ants Lauter, siis keerles fantaasia selle ümber, kuidas ta võiks ühes või teises olukorras käituda ja mida öelda. Kõik need repliigid nagu „Edasi, seltimehed!“ või „Seltsimehed, paigal seismine on igatahes tagasiminek!“ olid Lauteri loomusele väga iseloomulikud. Ta oli ju pooleldi partorg, kel selline kõnemaneer sees.“

Näiteks meelitaja Endlile öeldud repliik „Suudeldes daami kätt ei tõsteta mitte kätt, vaid langetatakse pea“ oli päriselus Endel Pärna enda üks lemmikrepliike. Filmis ütles Pärna tegelane vastuseks „Oh sa kurat.“ Pärn oli üldse väga galantne mees ja sellepärast sai tema tegelane Endel öelda ka sellise lause nagu „Kas tõesti need õrnad käekesed oskavad valmistada selliseid kotletikesi?“. Või „Minu elulaulul on mitmeid salme, aga refrääniks jääte ikka teie.“
Muusikateadlane Leo Normet armastas aga niisugust kõnepruuki nagu „Lammas konsumeeris meie apellatsiooni“.

Mistahes tehnikaga ei saa panna ekraanil mängima artisti hinge. Endel Pärn on öelnud, et tehniliste saavutuste ajastul vaatame küll operaatori nipitamist, aga ei näe näitlejat, kelle näo asemel on kaugenev selg või mõni uutmoodi lähenev mõttetus.

„Mõnda kohta ekraanil vaadates tuleb meelde, et enne pidi tõrvasena vette kukkuma ja kohe varsti pidupoisina lauas istuma,” on Endel Pärn veel öelnud. See kõik on pidev treening. „Iga päev tuleb harjutada näolihaseid, kuna näitleja peab neid valitsema, mitte aga vastupidi. Ja ongi kõik. Võta peegel ja tee nägusid. Tegin nägusid, vahel automaatselt ka tänaval. Möödujad märkasid ja ilmselt arvasaid, et see mees on pool seitse. Mina ei teinud sellest väljagi!”

Endel Pärna (1914 - 1990) erakogu fotod raamatust "Endel Pärn - operetiprofessor".

Aga ta rollid tulid välja nii, et ekraanile pole Pärnast jäänud ühtegi valget laiku. N-ö sisemine grimm ei kao kuhugi. Intonatsioonid mängivad ja lugematu hulk ütlemisi on filmist jõudnud rahva hulka.

Fimitööd kutsuti vahel haltuuraks, mida tehtigi suvel, kui teatrid puhkasid. Endel Pärn väitis ikka, et tema pole kunagi haltuurat teinud. Haltuura oli tema jaoks halvasti tehtud töö. Kui nii teed, siis täna siin haltuura, homme seal ja ülehomme juba kahes kohas korraga. „Aga mul oli vaja raha teenida ja sellepärast olin nõus raadios kuuldemängus kasvõi Lenini naeratust või füüreri möirgamist tegema. Aga teatris ei tööta keegi raha pärast. Sel juhul oleks teatris kõik ametikohad vabad. Sest teatris pole kunagi suurt raha makstud. Nii ka televisioonis -see raha oli tühine, mida maksti.”
Televisiooni kunagise telerežissööri Virve Aruoja sõnul jäi Pärnal kinolinal ja telefilmis suur aaria laulmata.

Virve Aruoja ütles ka, et tal on tuliselt kahju sellest, et Kalju Karask oma suurepärase hääle ja lauluosade pärast läks karakternäitlejana kaduma. "Aga näe telefilmis "Mehed ei nuta" tänu Sulev Nõmmikule Karask ujus ja laulis ära ka Cavaradossi aaria „Toscast”. Sulev Nõmmikul oli kombeks näitlejalt n-ö mitu nahka võtta ja Sulev ju teadis, et Kalju on kõigeks võimeline.”

Kalju Karaskist (1931 - 2011) räägiti teatris legendi, et endine poksija ja meisterujuja hakkas Ameerika lauljannale Teresa Stratasele, kellega ta Estonias"Boheemi" laulis, mööda merd Metropolitani poole järele ujuma. Sulev Nõmmik sai sellest jutust idee ja kasutas filmis "Mehed ei nuta" ära. Karask mängib lauljat, kes ujub algul laevale ja pärast ühest rannast teise. "Mulle meeldib küll ujuda, aga seda nalja, et ma Stratasele järele ujusin, pole kuulnud,” naeris Karask omal ajal selle jutu peale. „Aga noh, eks Nõmmikul oli ju peas igasuguseid veidraid mõtteid."
Pärast aaria lõppu filmis rebis laulja trellid laiali ning põgenes kongist.
Tavaliselt sallidesse mähitud tenori merevoogudesse viskamine ja ujuma sundimine võib tunduda lavastaja jlugustükina, kuid Karask ei kandnud kunagi tenori salli „Eks see kõik oli jälle Nõmmiku fantaasia. "Mehed ei nuta" polnud tal veel plaaniski, kui ühel ringreisil ujumistrikke näitasin. Nõmmik oli kaldal ja naeris. Talle need trikid meeldisid! Ja hiljem kasutas ära. Ma ei ujunud liblikat, koera ega konna, vaid tõmbasin end kahe käega sügavale vee alla ja siis jälle vee peale. Vaat Georg Ots oli päris võistlusujuja, aga mina trikitasin niisama. Filmi võtete ajal olid vetelpääste mehed igaks juhuks kaasas, pidid ees ujuma juhuks, kui minuga midagi juhtub... Aga ei juhtunud! Filmis oli küll nii, et kui tenor randa ujub, tuleb ta kinni võtta. Aga tuli välja nii, et mina ujusin kiiremini ja jõudsin enne neid Pärnu randa. Helmut Vaag mängis rannavalvet. Tal oli vägev nina, jooksis ja jooksis, et mind kinni võtta. Ki järsku maha lendas, jäi ninast liiva sisse suur vagu."
Nõmmiku naljades polnud grammigi valet, on arvanud Kalju Karask: „Need on võetud elust endast. Ta kummalisse kokteili mahtus kõik. Aga sellest on vähem räägitud, et Nõmmik tegi palju koostööd operaatoritega. Üks nendest oli teleoperaator Kaljo Jõekalda, kellega nad pidevalt koos arutasid. Tavaliselt käib telefilmi alguses suur tseremoonia, kuhu kaamera panna jne. Nõmmikul mingit pikka juttu ei olnud, sest kõik oli Jõekaldaga ammu selgeks räägitud. Ka näiteks "Mehed ei nuta" stsenaarium oli meil ammu koos läbi võetud ja kõik paigas. Sõitsime võtteplatsile, Lauter, Pärn, Normet ja kõik, kes seal olid. Ja äkki ütleb Nõmmik hoopis midagi muud, mida stsenaariumis üldse polnud. Ta ei rääkinud, miks ta seda teeb, aga ma taipasin, et tol ajal väga tähtis Glavlit (nõukogude aja tsensuur) oli ju oma templi meie loetud stsenaariumile peale löönud ja Nõmmik pidi improviseerima. Ja ega Nõmmik ei õpetanud ka muud, kui et mida loomulikum, seda parem. Näiteks Endel Pärn pidi filmis sööma. Nõmmik küsis, mida Pärn kõige parema meelega sööb, mis talle maitseb. Pärnale maitsesid kotletid ja Nõmmik lasi kohe kotlette tuua. Pärnal oli siis suu kogu aeg kotlette täis.”

Tagantjärele saame aru, kui suurt osa on filmi õnnestumises mänginud siin lavastaja Sulev Nõmmiku instinkt, näitleja õnn, vedamisminutid ja juhus. Ainult et juhuseks peab valmis olema, muidu on juhus maitse ja lõhnata, ütles legendaarne lavastaja Voldemar Panso.

„Mehed ei nuta” teksti sisselugemise ajal polnud Ants Lauterit parasjagu kohal. Kõik teadsid, et Pärn oskab Lauteri häält imiteerida, ja kuna teda ei olnud, hüüdiski Lauteri asemel Pärn; „Mehed, metsa langetama!”
Hiljem, kui Pärn ja Lauter kohtusid, küsis Pärn; „Kus sa olid, ma ütlesin sinu eest.”
„Ei noh, sina oskad ikka kõik ära rikkuda,” vastas Lauter.
Filmi läbivaatusel Pärna loetud „Mehed, metsa langetama!” ajal tõusnud Lauter püsti ja lahkunud kinosaalist, öeldes:„Jälle see Pärn!”

"Mehed ei nuta juba 50 aastat"

Aastal 2019 toob Apollo Film Productions ekraanile viiskümmend aastat tagasi tehtud komöödia «Mehed ei nuta». Film läheb võttesse režissöör Gerda Kordemetsa käe all ja kaasa teevad uuema põlvkonna parimad komöödianäitlejad.

Sulev Nõmmiku ja Enn Vetemaa kirjutatud loo põhjal kirjutab uue filmi stsenaariumi Gerda Kordemets, kes on ka raamatu «Sulev Nõmmik: «Kui näeme, siis teretame!»» autor.
Kordemetsa sõnul on filmi sisu tänapäeval võib olla isegi aktuaalsem kui toona. “Oleme pannud oma filmile tööpealkirja “Mehed ei nuta juba 50 aastat”, millega tahame meeles hoida, et selle ajaga pole tegelikult midagi muutunud,” ütles Kordemets Õhtulehele.

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare