“Kui ma pärast oppi haiglast koju sain ja peeglisse vaatasin, siis ütlesin endale: vot, Lull, nüüd oled küll vana,” kõhistab Luule Komissarov (74) naerda. “Ma olin näost t ä i e s t i kaame!” Põlvelõikuse kiuste on Luule Ugala laval tagasi. Vähemalt viis aastat tahaks ta veel teatris mängida.
Kui Ugala rahvas peab pidu, tantsutab Luule kõik kavalerid läbi. Tema poolest võib pidu kesta hommikuni.
Praegu annab Luule põlv, mida detsembris lõigati, veel tunda. On selline paks ja kange, õnneks ei valuta! Kui Luule lavale läheb, paneb põlvele sideme peale, muidu kannatab ilma ka astuda. Olgu Ugala mehed mureta, järgmistel teatripidudel on Luule tantsupõrandal nagu viis kopikat!
“Tegin endale ükspäev šoppamise päeva ja käisin peokingi vaatamas. No sellist madalat korralikku peokinga, mis vanainimesele sobiks, pole Viljandis olemas! Ma pean Tartusse poodi minema!”
Luule on kange ega püüagi ses osas vastu puigelda: “Mul on ju saarlase ja hiidlase verd! Isa oli mul puhas hiidlane ja vanaisa saarlane, ema läänlane.”
Oma esimeses mälestuses seisab kolme-nelja-aastane Luule lasteaias nurgas ja on kasvataja peale kangesti pahane. Vaatab trotslikult, kas kasvataja teda näeb, ja tõstab seeliku üles, et tagumikku näidata! “Ju see on mul nii hästi meeles, sest pärast sain kodus emalt vitsa,” itsitab Luule.
Lihula koolis oli Luule paras marakratt. Ajas õpetajatega oma jonni ja tegi vahel pätti kah. Aga kui oli tarvis, et keegi loeb aktusel luuletust, lükati Luule ette. Ka mängis ta kooli bändis rütmikitarri.
“Need olid lihtsad lood, kolm duuri ja kõik, aga vahel pidin solistinagi laulma! Üks laul on mul siiani meeles, panin selle “Õnnesse” ka sisse.” Ja Luule ümiseb kaks rida midagi, mis hea tahtmise juures meenutab itaalia keelt.
“Muusikaõpetaja kirjutas mulle need sõnad kuulmise järgi üles,” pugistab Luule. “Üks lugu oli mul soome keeles ka! Oi, ja veel laulsin ma “Vana moosekanti”, mis algab nii… (Laulab.) “Vihmasajus, õhtul keset tuuli, koera saatel teel hulgub vana muusik…” See laul on nii kurb, et esimesed korrad, kui seda laulsin, hakkasin laval nutma!”
Hääl on Luulel aastatega nii madalaks läinud, et paneb teda ennastki imestama. “Vahel näen poes mõnda tuttavat ja kui ma siis suu lahti teen, ehmun ise ka nii ära, et palun pärast inimestelt vabandust! Nii kõva ja jäme hääl ei sobi kohe kuidagi! See pole viisakas!”
Loe täismahus artiklit juuli Eesti Naise paberväljaandest või digi.eestinaine.ee
