Lugeja pihib: kuidas ma mehega kinos (peaaegu) tülli läksin
Film algas nii vahetult peale tööpäeva lõppu, et sööma ei jõudnudki, haarasin kino kohvikust koti suhkru-kaneeliseguga ümbritsetud mandlitega. Pudeli vett ka – ja jõudsimegi õigeks ajaks. Et nälg näpistas, paigutasin mandlitekoti kavalalt veepudeli jaoks mõeldud hoidikusse, nii sain suupisteid peaaegu ilma lärmi tekitamata näppude vahele haarata ja vargsi suhu pista. Närimine päris nii helideta ei sujunud – juba pööraski mu mees pahaselt pead ja palus vaiksem olla. Üllatusena kostus aga krabinat ja ragistamist ka tema poolt – vaadates nägin, et sööjaks oli ta teispoolne naaber. Arusaadav – töö lõppedes ju kõigil nälg! Aga mitte minu mehel, kes korduvalt pahasel sosinal oma rahulolematust väljendas ja lõpuks esiritta istuma suundus. Polnud hullu – saingi rahus süüa! (Nagu minust nüüd ülejärgmisena istuv nainegi.) Õnneks oli mu mees oma pahameele filmi lõpuks siiski unustanud. Kuid kinnitas, et niipea ta enam kinno minna ei kavatse – et eriti häirivat teda kinos popkorni söömine, sest see ju veel lõhnab ka...