Lugeja kiri: Silvia Tartust räägib loo, kuidas ta retseptiga apteegist rohtu ei saanud, sest müüja ei saanud retseptikeskuse internetilehele sisse
Mul on üks sõbranna, kes ostis endale kallite kaante ja bambuspaberist lehtedega kaustiku, millesse ta igal õhtul sissekande teeb. Kõige ilusamatest hetkedest, mida ta päeva jooksul nägi, koges või tundis, mille üle tänulik oli.
Ja kui tuju mustemast mustem, võtab ta oma kaustiku ja hakkab seda sirvima. Pidi kõik korda saama. Minul sellist kaustikut ei ole. Olen mitu korda mõelnud, et peaks sisse seadma. Ükskord isegi ostsin valmis, aga nädalast kaugemale ei jõudnud. Suur saavutus seegi. Tean küll, miks. Ma olen liiga kärsitu. Tahaks olla parem, aga see on minu nõrk külg. Neid on palju:) Aga nüüd siis asjast.
Minu tänulikkuse 2. päev
Olen tänulik, et meie lastearst Tiiu Tootsi sõitis vabast päevast nädalavahetusel Tartusse (ta elab Nõos), et anda käsitsi kirjutatud ravimiretsept mu noorema tütre jaoks, kellel oli raske angiin. See oli mädane angiiin, kurk nii paistes, et rääkida ei saanud. Kuristasime soolaga ja mida kõike veel, aga tolku ei miskit. Helistasin siis arstile, et mis nüüd teha. Tema ütles, et on vaja kindlasti antibiootikumi hakata andma.
Tiiu sõitis ise linna ja tõi mulle paberil retsepti. Ilmselt saavad arstid digiretsepte saata ainult oma arstikabinetist, mis kahtlemata ongi õige. Töö on töö ja kodu on kodu.
Olen tänulik Apotheka apteegile, kes vaatamata sellele, et miski retseptide registreerimise arhiiv netis streikis ja apteeker ei saanud seda retsepti sisestada, andis ta siiski mulle ravimi kätte. Vastupidiselt BENU apteekrile, kes mu tuimalt minema saatis, sest „tema ei saa süsteemi millegipärast sisse“. Ma palusin, et registreerige retsept hiljem tagantjärele, et mul on kõrge palaviku ja paistes mädase kurguga laps kodus, sellepärast ongi käsiretsept.
Ikkagi see tädi ei andnudki rohtu, mille peale ma ausalt öelda teda korralikult sõimasin. Tegi vihaseks küll. Ütlesin, et te näete ju retsepti pealt, et lapse sünniaasta on 2000 ja see ei ole mõni rohi, mis läheks ei tea mis puhuks, igasugu narkarid saavad oma rohud kätte, kui vaja...
Kuna mul autot polnud ja olin jalgsi, siis seda vihasem olin. Kiirustasin siis uude kohta. Ma Tartut nii väga hästi ei tunne ka, aga Tasku Apotheka apteeki jõudes mõtlesin, et kui nemad ka rohtu ei anna, siis küll kirjutan sotsiaalministrile otsemat teed. Aga õnneks sain rohu. See noor neiu seal apteegis ütles, et ei ole probleemi, et registreerime retsepti tagantjärele. Ilmselt on asi ikka suhtumises, nagu igal pool, kuigi juriidiliselt oli BENU Apteegi tädil õigus.
Olgu siinkohal öeldud, et ma iial ei lähe enam sinna BENU Apteeki, jagagu kasvõi kõiki ravimeid retseptideta.
Eks ma alles õpin, kuidas paremaks saada, mõtlesin küll, et ei kritiseeri, aga näe - ei õnnestu kohe kuidagi.
Olge terved ja rõõmsad. Ja minge tänage oma kalleid, kes teil seal on, ja ärge unustage kallistamast või kaissu pugemast, õues ju külm.
Tänan lugemast ja jätkake plaksutamist:)
Silvia Jakobsen
