Ehkki lemmiklooma võttes ei taha ju keegi teda haigestumas ega kannatamas näha, võib juhtuda, et tuleb ka selle loomapidamisega kaasneva probleemiga kokku puutuda.

Olukord, kus lemmikloom jääb haigeks või ei saa ühel päeval enam korralikult liikuda, on tõenäoliselt ta pererahva õudusunenägu. Sellisel juhul on kõige tähtsam koguda informatsiooni, kirjutab Washingtoni ülikooli veterinaaria õppekliinik. Millised on ravivõimalused? Mis on nende tulemused ja kõrvaltoimed? Räägi oma loomaarstiga, et mõista, mis on lemmikloomaga toimunud. Raviotsuse langetamisel tuleb arvestada lemmiku vanust ja elukvaliteeti. Aruta, milliseid probleeme võib tulevik ravist hoolimata tuua. Kahtluse korral tasub küsida ka teist arvamust.

Loomade Kiirabi Kliiniku juhatuse liige ja doktor Valdeko Paavel tõdeb, et meditsiin on viimase paarikümne aastaga teinud pöörase hüppe, mis võimaldab ravida haigusi, mida varem ravida ei suudetud. Palju sõltub lahenduse leidmisel murest ja sellest, kas haigus on krooniline – sellised on näiteks kilpnäärme talitluse häired, südameprobleemid, allergiad, düsplaasia ja nahahädad.
Doktor nendib, et peremehed on erinevad – mõni saab lemmiku haigusega väga hästi hakkama, teine mitte nii hästi ja kolmas üldse mitte, loom antakse ära või pannakse lausa magama.
Paaveli sõnul loeb palju inimese enda elutahe ja võimekus. Elu haigena ei pea tavaelust kõiges erinema, teisiti on vaid mõned aspektid. “Ega haigus pole elus kõik. Ka haige inimene ei mõtle kogu aeg oma haigusele, ammugi mitte loom,” märgib Paavel.
Olemas on kriteeriumid, mille alusel looma elukvaliteeti hinnatakse. Paljud peavad kalendrit, kuhu hõlbus kõik hoolealusega seonduv üles kirjutada. Teine lugu on paranemislootuseta haiguste korral, nagu näiteks halvaloomulised kasvajad ja rängad traumad.

Kui diagnoos pandud, on vaja mõelda, mida edasi teha. Arst toob näiteks diabeedi, mille korral ootab peret elustiilimuutus – omanikul tuleb looma veresuhkrutaset jälgida ja teda süstida. “Kõik peab toimuma kellapealt.”

Ka omanimelise loomakliiniku juhatuse liige Tiina Toomet ütleb, et kõige olulisem on prognoos. “Kui see on paranemine, siis tasub teha loomulikult kõik endast olenev, et loom tervistuks!” ütleb ta. Kui vaid elupäevade pikendamine, peavad loomaomanik ja pere teised liikmed ning loomaarst koos maha istuma ja mõtlema, mida see annab perele ja loomale ning mida see võtab. “Kas kogu vaev n-ö tasub end ära. Mitte rahalises mõttes –  ehkki ka seda tasub kaaluda –, vaid pigem emotsionaalselt,” räägib Toomet. Ta lisab, et kui hoida surmahaiget lemmiklooma pikka aega elus, võib juhtuda, et meelde jäävadki viimased vaevarikkad kuud, mitte varasemad toredad aastad.

Kõige tähtsam on olukord lemmiku seisukohast vaadates – kas tema ise tahab sellises seisus edasi elada? “Halvatud koer, keda kasitakse või tekiga õue lohistatakse? Kass, kes on eluaeg vihanud igasugust kantseldamist, aga peab nüüd leppima tablettide suhutoppimise ja muude raviprotseduuridega mitu korda päevas. Lemmiklooma heaolu olgu esimesel kohal, alles seejärel tulevad meie tunded ja emotsioonid, et peame lemmikust lahkuma,” rõhutab Toomet.

Toomet ütleb, et ere näide tema praktikas on olnud halvatud koer, kellele telliti rattad ja kes suutis nendega rõõmsalt veel mitmeid aastaid ringi rallida. Ka pimedaks jäämine ei ole koera jaoks nii suur õnnetus, kui inimesed seda ette kujutavad, kuna haistmine ja kuulmine on loomale palju olulisemad. “Tuttavas ümbruses saab koer ülihästi hakkama. Tean juhuseid, kus koer on olnud aastaid pime ja omanikud on selle avastanud alles siis, kui loom võõras kohas vastu seina kõndis.”

Palju sõltub haigusest. “Kui pime loom saab tuttavas ümbruses hakkama, siis kurdina sündinud koer on väga keerulises olukorras – sellise koera võib võtta vaid inimene, kel on oskused kurdi loomaga ümberkäimiseks ja peres pole teisi koeri,” jätkab Toomet. Vanadusekurtus tekib aga aegamööda ja loom tuleb sellega tavaliselt toime. Ka ühe jäseme kaotus võib tema sõnul algul suure tragöödiana tunduda, kuid isegi suur koer saab kolme jalaga hästi hakkama, rääkimata väikesest koerast või kassist.
Loom ei mõtle oma tervisele nii nagu inimene, toonitab Valdeko Paavel. “Loom tahab süüa, juua ja mängida. Mure tervise pärast on rohkem inimese rida. Jäseme amputeerimine on näiteks inimese jaoks katastroof ja seda just emotsionaalses plaanis. Aga loomad kohanevad sellega. Loodus on loomad loonud n-ö varuosadega – loomale on peamine, et ta saaks ühest kohast teise minna, ükskõik mitmel jalal.”

Lemmiklooma haiguse korral on raskendav asjaolu see, et omanik ei pruugi tema käitumist mõista. Paaveli kinnitusel on vaatlemine suur kunst. “Ei saa öelda, et loomad ei oska rääkida – me ei oska neid kuulata.”
Toomet tunnistab, et kui looma pidevalt mureliku pilguga jälgida, hakkabki ta sageli veidramalt käituma ja tundub haigem, kui tegelikult on. Aga võib olla ka vastupidi. Seda eriti kasside puhul, kes peidavad oma hädasid nii kaua kui võimalik. “Mida loomulikum suudab omanik olla, seda parem loomale,” soovitab ta.
Toometi sõnul peab arst oskama välja lugeda, kas loom on õnnelik või mitte. “Ma ei suuda uskuda, et oma väljaheidetes lamav suur ja raske koer, kes on harjunud vabalt väljas jooksma, on õnnelik, kuigi omanik tema eest ennastsalgavalt hoolitseb ja püüab teda nii puhtana hoida kui võimalik.”

Hinda haige lemmiku elukvaliteeti:

  • Kas ta saab nautida oma tavapäraseid tegevusi?
  • Kas tal tundub olevat valus või probleeme hingamisega?
  • Mida võiks ta ise sellises olukorras soovida?
  • Kas sul on piisavalt aega ja raha, et hoolitseda tema eest siis, kui ta seisund peaks halvenema?

Allikas: Washingtoni ülikooli veterinaaria õppekliinik

 

Minu lugu

Kui minu kolmeaastane Prantsuse buldog ühel päeval kuulekuskoolituselt koju tulles vasakut tagakäppa lonkama hakkas, ei osanud ma esialgu midagi erilist arvata, seda enam, et longe paari järgmise päevaga kadus. Siis aga tekkis looma sammudesse varasemaga võrreldes veidi teine muster ja seadsime sammud veterinaari juurde. Tõsi, tegelikult oli arstilkäigu põhjuseks soov ärritunud silma näidata. Selgus, et silmaga on kõik korras, aga lonkamise tõttu soovitati teha röntgenipilt. Selleks tuli minna teise kliinikusse, koera samm aga jäi juba samal päeval aina töntsimaks ning päeva lõpus pissiringile minnes ei saanud me tehtud sajameetrist kõndigi, kui juba looma tagumised jalad muutusid pehmeks kui makaronid. 
Järgnesidki röntgenipilt, neuroloogi vastuvõtt, puurirežiim, MRT ja diganoosid “kergelt halvatud” ning “kuivanud diskid ja diskirebend”. Ja muidugi palju teadmatust, hirmu, uurimist ja ka enesesüüdistusi. Kas oleks saanud midagi teha, et haigust ära hoida? Oleks pidanud vähem jalutama? Või hoopis rohkem? Mitmekülgsemat toitu pakkuma või hoopis vähem maiusi andma? Miks ma polnud koera liikumist tähelepanelikumalt jälginud, et märgata muutusi? Ja mis saab edasi?
Määrati operatsiooniaeg. Vaatasin pisarsilmi Eesti kanalitest jooksvat loomakliiniku-sarja, mis tõestas, et lõikusi tehakse palju ning haigusi on ka märksa hullemaid. Kammisin läbi välismaiseid foorumeid – kodumaist infot netist nii palju ei leia –, mis rääkisid eri tõugude seljahädadest ja prognoosidest. Sellest, kui mitu nädalat kestab pärast operatsiooni taastusravi, kuidas aidata seljaprobleemiga koera, kui ta ei tohi enam kunagi voodisse hüpata ega trepist joosta, kui paljudel on aasta või paari pärast mõni teine disk purunenud ja mis see kõik maksma läheb. Ehkki arstid olid kõik supertoredad, ei ole neilgi aega tundide kaupa ühe patsiendi hirmudega tegeleda.
Kui esialgu tundusid diagnoos ja kasutatavad mõisted võõrad ja arusaamatud, siis aja jooksul said need nii omaseks, et lõpuks suutsime kergemaid sümptomeid ka ise tuvastada.

Kõige raskem oli tagasi vaadates aeg, mil me täpselt ei teadnud, mis loomal viga ja kas käimine taastub. Operatsioonijärgne aeg oli tegelikult kergem, kui kartsin, sest siis oli tekkinud uus lootus – valitses tunne, et nüüd saab vaid paremaks minna. Taastusravi tegime nii hästi, kui suutsime, ja kerelihaseid treenime iga päev siiani. Hüppeid ja treppe oleme püüdnud vältida nii palju kui võimalik. Paar korda on välja löönud uus probleem seljaajuga, kuid see allub hormoonravile. Kuigi hirmutav on vahel avastada, et koera samm ei ole päris normaalne ja tuleb arsti juurde rutata, on see tegelikult probleem pigem inimese jaoks. Loom ise on rõõmus ning üritab igal võimalikul juhul teha kiiremaid spurte, jookse ja hüppeid – perenaise meelehärmiks muidugi, sest need pole seljale head. Elame veel, nagu öeldakse.