Režissöör Moonika Siimetsa mängufilm põhineb kirjanik Leelo Tungla autobiograafilistel romaanidel “Seltsimees laps” ning “Samet ja saepuru”, jutustades kuueaastasest tüdrukust, kelle koolidirektorist ema 1950ndatel Siberisse küüditatakse. Lugu puudutab Liisa Pakosta ja ta abikaasa Jaanus Reisneri perekonda mitmeti – nendegi Kalamaja kodust on inimesi külmale maale viidud. Napilt pääses Küüditamisest Helena koolijuhatajast vanavanaema.

Tsirkust ja näitlemist!

Juba lasteaias meelsasti esinenud Helenale sobis filmitöö sedavõrd, et ta oleks valmis kas või kohe mõne uue rolli kallale asuma. “Mul on kogu aeg olnud suur unistus teha rohkem rolle kui Ita Ever,” on tüdruk öelnud ühes varasemas intervjuus. “Me toetame lapse töökust ja püüdlemist, aga mitte tähtis-olemist,” lisab Liisa. “Oleme Helenale rääkinud, et filmis mängimine on tavaline töö, mis tuleb hästi ära teha nagu iga teinegi. Ja kui mis tahes tööd hästi teed, tuleb aegamisi ka tunnustus.”

“Mulle meeldis kõige rohkem võttegrupp!” hüüatab tüdruk nüüd. “Režissöör Moonika, juuksur Hella ja minu lapsehoidja Kadri, siis Matilde, Tambet, oh, ja kõik teised!”

“Filmiinimesed hoidsid teda nii, et pisar tuleb meeleliigutusest silma!” ütleb Liisa. “Nad olid mõelnud kõikidele pisiasjadele! Näiteks kui oli pikk võttepäev, ootas Helenat termoses kakao, kokale öeldi edasi tema erisoovid ning pikkade ootepauside ajal tehti koos ära matemaatikaülesanded ja muud kooliasjad, nii et õppimine ei kannatanud sugugi.”

Täismahus artiklist Eesti Naise märtsinumbris loe ka pere hubasest kodust Kalamajas: