Inimkond on oma sünnist saadik pidanud meeleheitlikku võitlust aja nimel. Leiutanud lugematul hulgal abivahendeid, et oma kõhu- ja peavarjumured kiiremini ära lahendada ning selle asemel millegi õilsamaga tegeleda, näiteks maalimise, mõtlemise või laisklemisega. Laiskus – see on inimkonna peamine liikumapanev jõud. Ei ole tarvis tahta, et laiskus kui selline kaoks. Kui laiskus kaob, siis kaob ka leidlikkus, sest laiskvorstid on väga leidlikud, nagu on juba ülemöödunud sajandil tabavalt märkinud Alexandre Dumas vanem.

Kuid see oli kõrvalepõige. Tahtsin tähelepanu juhtida progressi ühele suurimale paradoksile: mida rohkem on meil vahendeid ja võimalusi oma tööd kergendada ja ratsionaliseerida, seda vähem on meil aega. Peaks olema rohkem, aga on vähem, sest kogu aeg kulub kergendamise ja ratsionaliseerimise peale.

Nii me siis rassime, higipull otsa ees, infarkti piiril ja sageli ka üle piiri, et meie elu kergem oleks. Inimene, kes sageli kasutab sõnu „ei ole aega”, äratab lugupidamist. Ta on töökas, ta on tubli, ta näeb vaeva. 

Vabandage väga, aga see on suur eksiarvamus. Krooniline ajanappus ei näita mitte töökust, vaid oskamatust oma tööd organiseerida, jõukohaseid ülesandeid võtta ja vajalikul määral pausi pidada. Just sellise inimese käest tasub kõige siirama imestusega küsida: „Ei ole aega? Miks siis? Mida sa teed, et sul aega ei ole?“ Ning kui usutlemine lõpetada küsimusega „Kas sa oskad lühidalt seletada, miks sa seda üldse teed ja miks sa seda teed just nüüd?“, siis, uskuge mind, kolmel juhul neljast hakkab küsitu sidusa vastuse asemel lihtsalt käega vehkima. 

Sest see, kel iial aega pole, on tavaliselt – ma ei ütle, et alati – sekeldaja, tühipasundaja. Võib-olla ta ise usub, et teeb ära midagi suurt ja sureb noorelt, aga... 

Mõelgem kas või Raimond Valgre peale. Tema tegi tõepoolest ära midagi suurt ja suri noorelt, kuid kas tal oli alati kiire? Ma küll täpselt ei tea, kuid tundub, et tema ei öelnud liiga sageli: „Ei ole aega.” Pigem oli tal aega rohkem kui mõnel teisel, kes elas kõrge vanuseni, tegi varavalgest hilisõhtuni tähtsat tööd, nii et tal iialgi aega ei olnud, ja kui ta siis suri, ei teadnud keegi täpselt, mis ta siin ilmas õigupoolest ära tegi või miks ta siin üldse sekeldas.

Kas pole nii, et omaenda minevikule tagasi vaadates kerkivad mälust esile ja omandavad tähtsuse just need hetked, mil meil oli aega. Näiteks lähedaste jaoks. Või ka kaugemate, miks mitte koguni võhivõõraste jaoks.

Muide, veel poolsajand tagasi olid asjad korraldatud iidsel viisil: vanemate asi oli tagada lastele söök, vanavanemate asi lapselastega aega jagada. Siit põimus põlvkondade side, mis hoidis elus traditsioonid ja mälu. Nüüd elavad vanaemad-vanaisad omaette ning vanemad peavad teenima nii raha kui leidma aja. Kaelamurdev ülesanne, ent kui asjad läbi mõelda, siis lahendatav.

Sellest kõigest võiks järeldada, et on vaja Maarjat, kellel on aega ja kes valib „parema osa“, nagu seda nimetas Jeesus, ning on vaja Martat, kes teeb ja toimetab, et söök laual oleks. Kui kõik oleksid Martad, oleks elu vaevu talutav; kui kõik oleksid Maarjad, oleks elu võimatu. Vaevalt see Jeesusele teadmata oli. Küllap pidas ta silmas ikkagi seda, et Martas võiks olla ka terake Maarjat, sest vastasel korral kaotab vaev mõtte ja tööst saab sekeldamine. 

Elukiri, november 2013