Olgugi et 25 iseseisvusaastaga on Eesti tõestanud oma elujõulisust iseseisva riigina, avaneb välise sära – uusehitiste ja turismi, autode, arvutite ja telefonide rohkuse taga märksa kurvem pilt. Tuhanded eakad tulevad vaevu ots otsaga kokku ning noored pered on sunnitud loobuma kõige hädavajalikumast, et osta lastele riideid, jalanõusid ja toitu.

Kümned tuhanded eestlased ei suuda kuude kaupa leida tööd, teist sama palju on sunnitud leppima vähetasuvate juhuotstega. Maksu- ja tolliameti andmeil teenis eelmisel aastal 3600 eurot aastas ehk keskmiselt vaid 300 eurot kuus iga kolmas!

Elu 300 euroga

Majanduskasvu aastail paranes Eesti elanike elujärg kiiremini kui kunagi varem. Olukord muutus 2008. aastast, mil palgakasv peatus ja asendus peatselt langusega. Sellega kaasnes tööpuuduse tõus – otsene vaesuse põhjustaja –, haarates ka noori, sageli lastega peresid. Järjest suuremas kitsikuses elavad ka tudengid ja puudega inimesed.

Statistikaameti andmeil elas 2010. aastal suhtelises vaesuses 6% töötavatest inimestest. Üldtuntud määratluse järgi võivad inimesed kogeda end suhteliselt vaestena ka siis, kui nad ei kannata otseselt puuduse all, kuid samas elavad teised inimesed neist märkimisväärselt jõukamalt.

Läbi aastate on kuulunud suurimasse vaesusriski töötud ja üksi elavad üle 65aastased inimesed. Pole ju keskmine pension just väga palju suurem kui meie suhteline vaesuspiir 280 eurot kuus…

Üksi elav pensionär Salme (69, nimi muudetud): “Ligi 10% minu kuusissetulekust kulub elektrile! Elan 1980ndatel ehitatud majas ühetoalises korteris, mul on keskküte, elektriboiler ja tavalised kodumasinad. Talvekuude elektriarve on keskeltläbi 25 eurot, mis teeb mu 305eurosest pensionist ligi kümnendiku.” Kuna kommunaalkulude maksmisest pole pääsu, tuleb kokku hoida mujalt. Naise hommikud algavad postkasti kogunenud sooduspakkumiste sirvimisega: “Kui mõnes toidupoes on näiteks või odavam, sõidan sinna ja võtan kohe kaks pakki. Teises kohas on mõni muu toiduaine soodsam, nii käin päeva jooksul mitu poodi läbi. Tunnistan, et kui näen tänaval või prügikasti kõrval mõnd pudelit vedelemas, korjan selle üles.”

Ega inimväärikast elust saa rääkida ka teised pensionärid, kelle lugusid kuulsin seda artiklit kirjutades: kes kogub ämbrisse nõude- ja näopesuvett, et seda vetsuhädade peale kallata. Kes peab kohvikuskäiku pööraseks laristamiseks, luisates sõbrannadega kohtudes, et ta just sõi kodus. Või unistab uuest huulepulgast, sest vana on nii otsas, et selle põhjast tuleb tikuga raasukesi koukida…

Laenud-liisingud kaelas

Praegu ähvardab vaesus enim töötuid tööealisi, olles eriti valus üksikutele ja üksikvanematele. Uus vaesusriski vorm on laenamise ja liisimise sihtgrupp – lõhkilaenanud pered, kel majandusõitsengu päevil sujus kõik hästi. Nüüd aga on nad raskemas majanduslikus ja psüühilises olukorras kui püsivaesed, kes kehvades oludes sündinud ja elanud. “Täna tegin lapsele hommikupudru veega, sest piima ostmiseks puudub raha ja mul on lihtsalt mõistus otsas,” ahastab Perekooli foorumis koondatud noor ülikooliharidusega isa. “2005. aastal teenisime abikaasaga hästi – mina 15 000, tema 20 000 krooni kuus. Siis müüsime maha oma kolmetoalise korteri ja ostsime suure vana maja. Asusime õnnelikult ja hoogsalt seda renoveerima. Saime laenu 2,5 miljonit krooni, mille tagasimaksmisega polnud algul probleemi. 2007. aastal kaotasin töökoha. Kui säästud lõppesid, võtsime igalt poolt väikelaene. Abikaasa palk langes, hakkasime viivitama elektri- ja lasteaiamaksudega ja saime pidevalt kõnesid võlausaldajatelt. Praeguseks on maja müügis hinnaga alla meie laenujäägi, elekter tahetakse ära võtta, internet on ammu kaotatud, lasteaiamaks kaks kuud maksmata...”

Absoluutses vaesuses iga viies laps

OECD värske majandusraport Eesti kohta ütleb, et kriisi ajal laste vaesus lausa kahekordistus. Õiguskantsleri büroo ülevaate põhjal elab meil absoluutses vaesuses üle 45 000 lapse. Kui neile lisada ka vaesusriskis elavad, puudutab vaesus üle 63 000 lapse. Seega pea igat viiendat alla 18aastast!

2011. aastal kehtestatud toimetulekupiir 76,70 eurot esimese ja 61,36 eurot teise pereliikme kohta on ammu ajale jalgu jäänud. Meie ligi 250 000 lapsele makstakse peretoetust 19 eurot kuus, samas kui minimaalse ostukorvi maksumus kuus on 77,58 eurot.

Üksikvanemaga peredest elab vaesuses suisa 38% leibkondadest! Statistika näitab, et vaesusrisk on suurem peredes, kus on rohkem kui kaks last. Leidub lugematult üksikvanemaid, kel on sissetulekut justkui piisavalt – koos kohtuotsusega välja mõistetud elatisrahaga, kuid tegelikult raha arvele ei laeku. Sest pere juurest lahkunud vanem jätab elatisraha maksmata. Selline ema on otsekui lõksus – ta ei kvalifitseeru saama toetust ja abi, sest paberite järgi on tal raha olemas... “Mäletan oma ehmatust ja paanikat, kui ühel korral toimetulekutoetuse jaoks pabereid viies ametnikult kuulsin, et nüüd on uus kord – toetust saavad ainult need, kel on ette näidata sissetulek vähemalt miinimumpalga ulatuses,” meenutab endine töötu üksikema Annely (42). “Vähemaga ju ära ei ela, nii et kui olen elus, järelikult valetan, väites, et mul pole nii palju raha. See käib mul siiani üle mõistuse. Kui oled nii vilets, et ei suuda miinimumpalka kokku ajada, tuleb sul nälga surra, sest NII äpusid pole riigile vaja? Ma ei olnud tol hetkel töötu, kuid töötasin tunnitasu alusel vaid mõned tunnid nädalas ja suvel polnud ei tööd ega tasu. Juriidiliselt oli kõik korrektne, ma polnud abi ära teeninud. Sel hetkel oli küll tunne, et tapan nii enda kui ka lapse, sest näljasurm tundus veel koledam… Õnneks taipasin minna psühhiaatri juurde, kes alustas otsekohe depressiooniravi.”

Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus

Üksikema vaesuse põhjus ei pruugigi olla alati väikeses palgas, vaid selles, et tal on suuremad kulud. “Kus ma ka ei töötanud, palk oli nii väike, et sellest ära elada oli võimatu,” meenutab Annely. “Kui kõige odavamad talvesaapad maksid kogu mu palga ja üür oli sama suur, valisin kahest halvast vähem halva ja külmetasin ainult jalgu, et katus pea kohale alles jääks.
Vahel pakkusid sõbrad lõunasööki või saatsid riideabi. Mäletan ka üht kartulimüüjat, kes andis mulle tasuta neid pisikesi kartuleid, mis muidu notsudele läheksid. Ma ei tea, mida oleksin sel päeval söönud, kui ta poleks seda teinud…

Kolmteist aastat saatsid mind nälg, külm, võlad ja hirm kaotada kodu. Õnneks on mul nüüdseks hea töökoht, mul on haridus ja õpin üha juurde. Suudan jälle rõõmu tunda enda ja kõige üle, mida teen.”

Eraldi teema on subjektiivne vaesus – kas inimene hindab end vaeseks või mitte. Euroopa Liidu riikide sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva statistika kohaselt tunneb vaesuses elav Eesti inimene enim puudust puhkusest välismaal. Ilmajäämist sellest tunnistas koguni 57% elanikkonnast. Teise olulise vajakajäämisena nimetasid elanikud hakkamasaamist ootamatute kulutustega. Eestis tunnistas 22% elanikkonnast, et neil pole äkiliste väljaminekute korral vajaminevat raha. 21% rahvastikust igatseb endale sõiduautot…

Viimaste aastakümnete heaolu- ja vaesusuuringute üheks võtmeteemaks ongi sotsiaalne tõrjutus. Kõige üldisemalt võib seda käsitleda kui heaolupuudujääkide ja neist tulenevate probleemide kuhjumise protsessi, mille tagajärg on jõuetus- ja pettumistunne ning ühiskonnaelust eemaldumine. “Tundsin end täieliku ohvrina, tahtetu ja saamatuna, väärtusetuna nii oma edukate sõprade kui riigi silmis,” räägib üksikema Annely. “See aeg koosnes lõputust enesehaletsusest ja depressioonist. Kõige rohkem tegi tol ajal haiget, et riigil oli nii täielikult ükskõik, see pani tundma, et abi pole maailmas olemas.”

Sotsiaalne tõrjutus saab alguse juba lasteaias. “Ma ei kutsu sind oma sünnipäevale, sest sa kannad nii vanu ja imelikke riideid,” võib kuulda julmast lapsesuust. Lapsed kasvatavad üksteises subjektiivset vaesust – väike inimene tunnetab maast madalast oma tõrjutust ühiskonnas, kus ta on hoiakute tasandil teatud elustandarditest ilma jäetud.

Küsi abi ja nõu

Gestaltterapeut Kaire Valgeväli:

Kõigepealt peaks küsima, kuidas inimene on vaesusse sattunud – kas valesti tehtud otsuste tõttu või ootamatute elusündmuste tagajärjel? Edasi, kas see on ajutine olukord või pigem näib, et sedasi jääbki? Ja kui näib, et olukord on pigem püsiv ja süveneb, siis mis on strateegia: kas ma kohanen ja lepin või hakkan tegutsema, et midagi muuta? Väheoluline pole ka see, mida sisimas mõelda – kas ma väärin vaesust või olen ma enda arvates pigem inimene, kellel on lihtsalt “ajutine sularahakriis”. Kõik need küsimused mõjutavad tulevikku, mis hakkab inimesega vaesusesse sattudes edasi juhtuma.

Teatud eluliste faktidega – näiteks pensioni suurus – ei saa eriti vaielda. Väike rahasumma ja puudus võivad masendust tekitada küll. Kui endale midagi lubada ei saa, tekib tunne, nagu sa polekski midagi väärt. Hädavajadused on võib-olla kaetud, aga rõõmude jaoks midagi üle ei jää. Pika aja jooksul on selline seis vaimselt kurnav. Mõned võtavad ses olukorras ette leidlikke muudatusi: uurivad, kuidas kokku hoida või odavamalt läbi ajada nii, et eneseväärikus ikkagi alles jääks. Mõned pensionärid lähevad tagasi tööle, sest tegelikult energiat ju veel jagub. Mõned saavad abi lähedastelt. Suhete katkestamine ja enesehaletsus on kõige hullem, mida teha. Just suhete abil saab leida lahendusi, mis võiksid olukorda leevendada. Tee suu lahti ning küsi abi ja nõu!

Kõigil ei ole ühtmoodi häid majandamisoskusi. Kui raha jääb väheseks, ei osata ehk analüüsida, kuhu raha üldse läheb ja millega on mõtet koonerdama hakata. Hoitakse kokku veidrate kohtade pealt, tekitades sellega endale ja teistele ebamugavaid tundeid ja lõppkokkuvõttes see olukorda ikkagi ei paranda. Teised ei oska kitsenenud rahalises seisus teha mõistlikke valikuid nendegi asjade vahel, mida on hädasti vaja ja mis on luksus, millele võiks leida alternatiive.

Soovitan suhete katkestamise ja häbi tundmise asemel hoopis rohkem suhtlema hakata – küsida, uurida ja õppida selle olukorra kohta. Maailmas on kogemusi ja nõuandeid, mis võivad ära kuluda, kui tõesti tahta vaesusest välja tulla. Eelkõige võiks ise uskuda, et ei olda vaesust väärt. Pole vaja säilitada mingit võltsuhkust – keerulisse olukorda võib sattuda igaüks. Ainus, mis alandada saab, on iseenda usk, et vaesus on ära teenitud. Ei maksa haletseda end seepärast, kui endist elustiili ei õnnestu säilitada. Mõnikord tuleb teatud olukord ellu just õpetama, mis tegelikult oluline on. Võib-olla oldi sellest enne mööda vaadatud?