Kõik, millele tähelepanu pöörad, kasvab!
Septembri Eesti Naises kirjutab me kolumnist Grethe Rõõm:
Mu imede päevik on täiesti tavaline ruuduline kaustik magamistoa kummutinukal. Terve suve jooksul olen sinna iga päev üles tähendanud need asjad, mis on teinud mind õnnelikuks ja rõõmsaks. Kõik need vähemad ja suuremad imed, koondnimetusega ELU.
Kui mu hingamisõpetaja Iida-Leena imede päeviku mõttest suve hakul kõneles, ei võtnud ma kohe vedu. Päevikut olen pidanud varem küll ja veel – käidud rada, eks. Aga üks mõttejupp trügis pärast seda kohtumist järjepanu pähe – kõik, millele sa tähelepanu pöörad, kasvab!
Väga lihtne on jalutada läbi päevade, silme ees siht: täna on kaks pildistamist, töötlemist ootab paarkümmend sessiooni, raamatu uus peatükk tahaks lisa, süüa peaks tegema ja veidi koristama ka.
Uus hommik tervitab üsna sama sisuga. Ja siis avastad ühel hetkel, et täitsa kohutav, KUI suured on järsku lapsed! Ja kes see tüüp on, kelle padi on mu padja kõrval? Ja kuhu see suvi kadus?
Stopp! Ma ei taha nii!
Hakkasin vaikselt katsetama.
Kui oled vahel mõelnud, kas miski saab olla ühtaegu totakas ja äge, siis vähemalt esimesel päeval tundus see imede märkamine seda olevat küll ja veel. Lõunaks oli mul tunne nagu Pipil, kes otsib spunki – teadmata, mis see on, aga täis veendumust, et kui seda trehvab, tunneb ta ära.
Taavi tehtud hommikupuder. Kirjas! Armas kiri kliendilt, kes rõõmustab tähenduslike piltide üle. Kirjas! Anni tehtud kalli. Kirjas! Kirke poeb sülle. Kirjas! Pere, kes tahab mu juurde pildistama tulla! Kirjas! Me kolmeteistaastase siiras rõõm, kui avastab õuest 15 tonni liiva – toodud lihtsalt mängimiseks. Kirjas! Poni Merri usaldab päitseis ja nöörijupi otsas jalutama tulla. Kirjas! Ämbritäis värsket mett me oma mesilastelt. Kirjas! Suurel lapsel läheb eksam hästi. Kirjas! Päike! Kirjas! Instagramis kümme uut fänni. Kirjas! Sõbra telefonikõne. Kirjas!
Õhtuks olin täiesti jahmunud. Nii palju õnnestavalt vinget! Millest varem olin mööda vaadanud. Või polnud lihtsalt märganud. Või kui märkasingi, siis noogutasin põgusalt ja tormasin järgmise toimetuse juurde. Tolsamal õhtul sai ruuduline kaustik endale püsiva koha me kummutiserval.
