Kes te talle olete? Kui midagi tehakse heast südamest, võib see kahtlane tunduda
Ja sõitis maapakku kuskile Lõuna-Eestisse oma sugulaste manu.
Aga ka prutadele ei läinud nende Aadu enam korda ning haige jäi päris üksi. Kui naabrinaine Naima sellest teada sai, asus ta tegevusse. Kogemusi oli ta saanud kümmekond aastat tagasi, kui oli püüdnud oma Karlile toeks olla, kuni viimane ta leseks jättis.
Naima uuris välja Aadu operatsiooni aja ja läks kliinikusse juba sama päeva õhtupoolikul. Teabelauast sai ta teada, et Aadu on intensiivravis. Kas teda Aadu juurde lastakse, seda pidi otsustama palatiõde. Ja Naima läks söakalt maad kuulama.
„Kes te talle olete?“ päris õde Naimalt üsna tõredalt.
Pärast piinlikuvõitu vaikust küsis külastaja vaikselt, kuid ometi söakalt: „Kas see on siis tähtis?“
Õde pidas endaga natuke aru, astus siis ometi kõrvale ja viipas käega Aadu aseme suunas.
Naima astus vaikselt oma naabrimehe kõrge voodi juurde ja taipas, et värskelt opereeritu on poolunes. Naine istus toolile: tal polnud plaaniski endast teada anda ega haiget mingil viisil puudutada. Ta lihtsalt istus seal kümmekond minutit, tõusis siis vaikselt püsti, tegi valveõe suunas väikese tänukummarduse ja läks oma teed.
Järgmistel päevadel, kui Aadu oli viidud tavapalatisse, sai Naima juba naabrimehega pikalt rääkida. Raske tõvega heitlev Aadu tundis huvi kõige vastu, välja arvatud kaks küsimust: kuhu on kadunud tema oma naine ja miks käib teda külastamas hoopis Naima. Need küsimused olid nagu tabud ja miks tabusid rikkuda?
Kui Aadu koju lasti, hakkas Naima juba enesestmõistetavalt tema olemise-elamise eest hoolt kandma: käis poes ja apteegis, vaaritas ja koristas, pesi pesu ja muretses haigele huvitavat lugemismaterjali. Ainult ööd veetis ta kõrvalkorteris oma voodis, et hommikul uuesti missioonile asuda.
Kui Aadu hakkas keemiaravis käima, sai Naimast tema igapäevane külastaja, nii et palatikaaslased teda Aadu abikaasaks pidasid. Aga tühja sellest! Südile eakale naisele ei läinud teiste arvamus korda. Tema ajas oma rida, mida kirjutas talle ette sisetunne. Või oli see hoopis südame käsk? Aga peab siis kõigele mingi nime andma?
Aadu vastu ei tundnud huvi ükski tema sugulane. Küll aga hakkas majarahvas sosistama, et Naima sihib Aadu pärandust. Ei läinud vaprale kodusele halastajaõele korda needki õelad süüdistused.
Suure looduse vastu ei saa siiski ükski maine jõud. Paastukuus kutsus jumal Aadu enda juurde. Et Kaisa redutas endiselt, pani Naima lehte kuulutuse, teatamaks tuttavatele-sugulastele vähemalt matuse aega. Kogu leinatalituse korraldamine jäi mõistagi Naima kanda. Ta lausa pidi sellega toime tulema, sest muid variante lihtsalt polnud.
Aadut mulla alla panema tuli omajagu sugulasi ja tuttavaid, välja arvatud Kaisa, lahkunu ametlik abikaasa. Peielauas kummardus üks Aadu tütreist Naimale üle õla sosistama, et järgmisel päeval hakatakse jagama lahkunu maist vara ja tulgu tema ka kohale.
Ent kui nodi jagamine lahti läks, ei olnud Naimat kuskil. Kadunuks Naima mitmeks nädalaks jäigi. Söakas vanadaam ilmus koju alles siis, kui kõrvalkorter oli tühjaks tassitud. „Kuhu sa küll ometi kadusid, nüüd jäid kõigest ilma… Mis inimene sina küll oled,“ imestas majarahvas.
„Olen ainult inimene,“ lausus Naima vaikselt ja teadis, et endise ühe kalmu asemel on tal nüüd vaja rahulas hoolitseda kahe eest…
Elukiri