Kas sa tõesti lased teha püsimeigi?

 “Ise oled ökonaine ja lased teha silmale tätoveeringu?” Niimoodi nöökis mu sõbranna.

Vabandust, vastasin, mina olen lihtsalt mina (soovitan sama suhtumist kõigile), ma ei ürita kuuluda kusagile klastrisse. Ja see minu “mina” on alatasa ajahädas... Seega soovin oma elus vähendada aega, mis kulub igapäevastele rutiinsetele toimingutele.

Nii tegin ma mõni aeg tagasi läbi silma laserlõikuse, sest läätsedega jukerdamine võttis aega igal hommikul-õhtul ja ka ujumas käies.

Samamoodi olen aastaid harjunud kord kahe kuu tagant ripsmeid-kulme kosmeetiku juures värvida laskma. Meiki ma igapäevaselt ei tee, see tähendab peaaegu mitte kunagi ei tee.

Fakt on see, et see minu “mina” on natuke edev. Aastatega pole mu edevus suurenenud, küll aga on suurenenud vanus. On tulnud teadmine, et näkku võiks natuke värvi lisada...

Nii leiangi end ühel ilusal päeval Eesti tipp-püsimeikari Piret Kesküla käe alt.

“Kas sa ei karda?” küsis mu sõbranna.

Mida tuleks karta?

Aga näiteks seda, et järsku tehakse vale meik. Mis siis, kui joon tuleb liiga tugev? Vale nurga alt? Maha pesta seda ju ei saa...

Piret võttis kõigepealt kätte tavalise meigipliiatsi ja joonistas peene joone mu silmalaule. Ma teadsin, mida soovin: lainerijoonena mõjuvat meiki, mis oleks tagasihoidliku ja tugeva vahepealne, selline, mille kannan välja nii argi- kui ka pidupäeval, ning mille välinurk tõuseks kõrgemale – nii-öelda kassisilm. Selle jaoks olevat mu silmal potentsiaali ja olen seda kassisilma varem ka ise üritanud endale laineripintsliga maalida, vahel õnnestunult, vahel mitte.

Ka Piret kiitis õrna kassisilma “disaini” heaks ja nii tunnistasin peagi tõtt peeglist avaneva pildiga: jah, nii sobib! Just selle varem ette tõmmatud joone järgi pidi algama töö.

Niisiis, ma ei karda, et tuleb vale meik.

Aga äkki ma kardan valu?

Ma ei karda valu või õigemini kasutan mõttetehnikaid, mis lõõgastuda aitavad. Ka näiteks hambaarsti juures. Nii ma endale ja sõbrannale ütlesin. Toetuseks meikar Pireti sõnad, et kõigepealt teeb ta kohaliku tuimestuse geeliga kogu mu silmalau selliseks, et ma ei tunnegi midagi.

Silmalaud jaheda geeliga koos, veidike tuimalt pakitsemas (jah, natuke ehk hambaarsti juures oleku tunne), ning siis see algab. Silmad on kinni, niisiis ma ei näe, mis täpselt tehakse, saan vaid aistinguid kogeda, nendest midagi järeldada ning Pireti rahulikku häält kuulata.

“...see värv läheb vaid naha ülemisse kihti, kus rakud uuenevad. Nii et see jääb sulle aastaks, kaheks, maksimum kolmeks. Mul on üks sportlanna, ujuja, temal on vähem kui aastaga kõik läinud ja tuleb uuesti teha, pidev vesi ja kloor võtavad kiirelt...”

“...ma ikka imestan neid, kes julgevad teha odavas nurgataguses kohas püsimeiki. Küllalt on mul olnud neid, kes näiteks Tais reisides lasevad endal silmad ära rikkuda ja siis tulevad minu juurde, et ma need korda teeksin...”

“...ja ma sageli pean naiselt küsima: on sul plaanis Botox, on sul plaanis laugude korrektsioon? Sest näiteks kui naine on terve elu üht kulmu kergitanud, on see tal kõrgemal. Kui ma nüüd tal kulmud püsimeigi abil ühekõrguseks muudan ja ta pärast seda Botoxit teeb, on tal ikkagi üks kulm kõrgemal kui teine... Nii et mulle tuleb kõik plaanid ära rääkida. Minu jaoks on see kõik täiesti normaalne, aga mõni küll ehmatab: mis Botox, kas on siis vaja?”

“...ja nädala jooksul ei tohi sa nüüd saunas käia ega vett silma peale lasta – meik peab rahulikult kinnistuma. Siis hakkab koorik maha tulema, ära ise sellele kuidagi kaasa aita, ei veega, ei käega... Mida kauem see peal saab olla, seda parem tulemus...”

“...ja kindlasti nüüd ja edaspidi – kasuta päikeseprille. Tegelikult tuleks kõiki tätoveeringuid päikesekiirguse eest kaitsta. Ma ikka vaatan ja imestan, kui näen, kuidas rannas on naistel lahtised tattood päikese käes. Kreem peale, prill ette! Päike ja samamoodi solaarium on igasuguse tätoveeringu laastajad.”

Kogu selle jutu saatel on Pireti käsi mu ripsmete vahel nõelumas, ma tajun seda, aga ei mingit muud lisaaistingut. “Ega liiga valusaks lähe? Ma saan panna geeli juurde!” Tõesti pole vaja, pigem kipun uniseks jääma.

Tasapisi muutub tunne siiski kibedamaks. Ja pisarakanalid lähevad vaikselt turse, tunnen, kuidas mu silmadest voolavad põskesid mööda ojakesed. Ma ei nuta valust, oh ei, need pisarad on füüsiline reaktsioon nõelumisele.

Kuulun ka nende naiste hulka, kellel kusagil seal ripsmete ja kulmude kandis on närvilõpmed, mida erutades ma aevastama hakkan. Ühel hetkel hakkavad aevastused tulema, Piret hoiab nõelapulka eemal ja ootab: “See on üsna tavaline.”

Jutud voolavad edasi, mõjudes omamoodi valuvaigistina. Saan teada, et mul ei tasu huulele püsimeiki teha, sest käin liiga sageli lõunamaal ja pealegi on mul nii ilusa kontuuriga täidlane huul endal olemas, samad sõnad kulmude kohta. Aga on palju naisi, kelle peenemad ja kahvatumad huuled loomuliku värvi üle rõõmustavad, ning kelle kulmud saab tugevamaks petta püsimeigi abil.

Tund hiljem. Tehtud – aega kulus vaid poolteist tundi. Tunnistan end peeglist. Silmad on veidi turses, silma kohal on ilusad tumedad kassisilma-triibud. Need on tugevamad, kui ma ootasin, aga Piret rahustab: pärast koorikute mahatulekut muutub tulemus heledamaks.

Nädal hiljem. Juukseid olen pesemas käinud juuksuris, sest võtan tõsiselt hoiatust, et silmad ei tohi märjaks saada. Värv on nüüd hakanud vaikselt pudenema, musta kooriku alt piilub tumepruun tätoveering – lainerijoon. See näeb välja nagu miski, mida ma ise laineriga ehk närvirakkude surma ja ohtra ümbertegemise käigus suudan saavutada. Nüüd on see mul olemas, ööl ja päeval, iga ilmaga.

Kuu hiljem. Püsimeigi osa on ka selle ülevaatamine ja -tegemine, mis läheb kiiresti, umbes poole tunniga, ja saan oma kassisilma-ülanurga veel peenemaks.

Kaks kuud hiljem. Mitte keegi pole mitte midagi märganud, vaid üks kaugem sõbranna küsis kord: kuidas sa nii hästi lainerijoont suudad tõmmata? Tunnistasin talle üles oma väikese saladuse.