Kaie Kõrb: „Kui ise kaasa ei tööta, ei saa saatus imet teha.“

“Kui ise kaasa ei tööta, ei saa saatus imet teha,” teab endine priimabaleriin, praegune balletikooli juht Kaie Kõrb (57). Eraeluski tuleb unistuste täitumise eest võidelda.

Sel pühapäeval, mil Kaie Kõrbile külla lähen, on ta ema Salme 87. sünnipäev. Juba 11 aastat, sestpeale, kui pere Tammneeme ostetud majja kolis, on Salme oma noorema tütre perega koos elanud. Vanaema lähedus on Kaie ja Viesturs Jansonsi kaksikutest poegadele veel nüüdki, kümneaastastena, oluline, kuid poiste väikeeas oli ema abi tohutu.

Pere uusim liige, poolteiseaastane spanjel Sunny, on külalise saabudes erutatud. Ta klähvib mehiselt ja näitab mu meelest korraks hoiatavalt hambaidki, kuid peagi poeb leebudes diivanile külje alla. “Isast koera pole mul varem olnud. Asjaolu, et ta võib me maja seinadki katki närida, oli mulle uudne. Mu eelmine koer, emane mops, ei närinud midagi. Pisikesena oli mul krants Nobi, hiljem, kui elasime Hageri taga metsas, olid Pekingi paleekoerad,” räägib Kaie.

Metsa lähedus – Viimsi ürgsena mõjuv mets algab kohe krundi kõrvalt – on Kaiele lapsest saadik omane. “Olin peaaegu pidevalt metsas puu otsas, olin hästi liikuv. Harjunud loodusega.” Nüüd on temagi poegadel koos teiste külalastega võimalik metsas ringi joosta ja puude otsa ronida. Laste sünd oligi põhjus, miks Kaie ja Viesturs oma kesklinnakodust loobuda suutsid. “Pärnu maanteel elasime pikalt, see oli muidugi mugav, eriti siis, kui veel tantsisime. Mõtlesin, et seda elukohta ei müü kunagi, aga kaksikutega ei mahtunud ma linnas liftigi.”

Edasi loe Eesti Naise juuninumbrist: