Mõte sellest, et ajakirjanikud hakkavad talle augustis helistama, võtab Luule ohkama. Ükskord õnnestus tal sünnipäeva eel Bulgaariasse putkata. Aga seekord on ju vaja Vargamäel etendusi anda, ei pääse ta Eestist kuhugi!

“Vahepeal taheti mulle suisa tiitel anda, et ma olen pressivaenulik,” tunnistab Luule. “No ma ei ole ju vaenulik! Omas peas mõtlen, et annan intervjuu siis, kui mul on midagi uut rääkida, aga pole ju! Sünnipäev on minu päev, no miks ma pean selle pärast närveerima?”

Ka küsimused on muudkui needsamad. Näiteks rääkigu Luule, kuidas temast näitleja sai. Ja Luule jutustab saja esimest korda, kuidas ta tahtis hoopis hambaarstiks õppima minna, aga õpetaja saatis lavakooli katsetele. “Ega ma ei kahetse! Mul on elus hästi läinud!”

Oma sünnipäevaks on Luulel juba plaanid tehtud. Ta kutsub seekord kokku oma pere ja sõbrad-jalgpallifännid. “Viin vanad ja noored kokku, sööme head sööki ja võtame viina,” unistab Luule.